ARVAMUS

KALEVI ALT VÄLJA NR 7 > Aprill on naljakuu, mis peaks tooma näole naeratuse, kuid tegelikult on hädaolukorra kuu. Aprillis 2021 ületas Eesti koroonasurmade arv tuhande piiri. Nagu sõjas!?

Nõukogude-Afganistani sõda

Nõukogude-Afganistani sõjas (1979 - 1988) osales osales 1652 Eestimaa meest, hukkus 36 meest. 15. mail 1988. aastal hakati Afganistanist lahkuma.

Tšornobõl

Afganistani sõja lõpuaastad langesid kokku Tšornobõli tuumakatastroofiga 26. aprillil 1986. Taaskord sattusid löögi alla meie mehed, keda kohustati tulema kuuajalistele kordusõppustele. Tegelikult viidi mehed Tšornobõli katastroofi likvideerima. Eestist käis Tšornobõlis umbes 5000 meest, kelledest kõik said kannatada kas füüsiliselt või psühholoogiliselt.

Koduste reetlikkus oli valusam kui vaenlase kuul

Tšornobõlis oli öhk täis kiiritust ja vastuhakku. Meestel jäid üleöö pikaks ajaks koju lapsed, abikaasad, õed-vennad, emad-isad, sõbrad, pruudid, kevadkündi ootavad põllud, pooleli olevad ehitused…

Mässu tõstnud mehed rahustati maha Eestimaal kogutud allkirjadega, kus abikaasad olid andnud allkirja, et näieks saab ise kevadtöödega hakkama. See oli valusam kui vaenlase kuul või isetehtud maamiin.

Sõda pärast sõda

Nüüd, umbes nelikümmend aastat pärast Afganistani sõda ja 35 aastat pärast tuumakatastroofi võitlevad seal käinud mehed    tekkinud probleemidega, elavad sisse poole.    Afganistani ja Tšernobõli veteranid ise tunnevad, et nad tulevad inimestele meelde vaid iga viie aasta tagant, kui on katastroofi aastapäev. Muidu on nad aga jäetud omapäi.

Kõik on haiged

Tšornobõlis käinud on kõik haiged, absoluutselt kõik, rõhutavad seal käinud mehed. Polevat mitte ühtegi tervet Tšernobõli ja Afganistani sõja veterani.

Kakskümmend aastat tagasi algas teine, terrorismivastane    Afganistani sõda, kus osalevad taas Eesti mehed. Seekord vabatahtlikult. Sõda ei tee kedagi õnnelikuks. Isegi siis, kui ähed sõtta vabatahtlikult!?

Teine Afganistani sõda lõpeb 11. septembril 2021

Sõnum Afganistani sõja lõpust tuli 46. Ameerika Ühendriikide presidendi Joe Biden’i suust. Nõukogude-Afganistani sõda lõppes 15. mail 1988. aastal, mil Venemaa asus vägesid välja viima.

Ameeriklaste sõja lõpp on kavandatud 20 aastat tagasi toimunud terroripäevale New York’is, mil reisilennukitega rammiti kaksiktorne ja hukkus umbes 3000 inimest.

Sõda ei lõpe sõja lõpuga!?

Sõda elab meeste sees edasi    pärast sõja lõppu! Vaenlast ei ole, tulejoont ei ole, mõistmist ei ole!

Teadlased vaidlevad praegugi, kui palju ohvreid Tšornobõli katastroof nõudis? Maailma terviseorganisatsioon 2005. aasta raporti kohaselt suri 4000 inimest. ÜRO hinnangul on hukkunuid 16 000. Venemaa teaduste akadeemia on hukkunute arvuks öelnud 200 000. Ukraina riiklik komisjon kinnitab, et hukkunuid on umbes 500 000.

Iga valesti käitumise eest peaks rakenduma karistus. Nii määratakse näiteks kihutajatele rahatrahv, mille maksmine on justkui lunastus teo eest, millele võivad järgneda traagilised tagajärjed. Rahatrahv kipub aga rohkem distsiplineerima neid, kel kitsas käes ning pole võimalus kupüüre paremale ning vasakule loopida. Need, kelle elustiili juurde käib kallis ja võimekas sõiduk ning kelle pangakontol arvestatavad numbrid, maksavad trahve muuseas. Trahvi maksmine ei ole neile isegi karistus, sest pärast raha ülekandmist kihutatakse tõsisemate tagajärgedeni edasi.

Iga kiiruseületuse taga võib olla õnnetus. Liikluses võib kaotada elu kellegi ema, isa, tütar poeg, õde, vend … Selliste tagajärgedega puututakse harva kokku. Nii oleks rahaülekandest distsiplineerivam see, kui peaks väisama vigastatute või halvemal juhul hukkunute lähedasi. Nägema nende valu ja kannatusi ja seda koos nendega läbi elama. Üks asi on kuulda kellegi raskustest, kuid hoopis midagi muud on neid näha möödapääsmatul viisil. Kõik halb on midagi inimesesse endasse mittepuutuvat just seniks, kuniks ei olda ise selle sees.

Nii distsiplineeriks ka viirust ning piiranguid tõsiselt mittevõtjaid päev intensiivraviosakonnas. Tavainimese jaoks on koroonapatsientidele mõeldud intensiivraviosakond justkui midagi kauget ja kättesaamatut. Muinasjutt, mida raamatutes küll detailselt kirjutatakse, kuid mida oma silmaga sageli näha ei õnnestu. Olles koroonaosakonnas kas või päev aega meditsiinitöötaja käepikenduseks, siis ehk adutakse seda, mida tähendab olukord, kus inimene meie endi keskelt ei suuda enam iseseisvalt hingata, rääkimata juuste, hammaste või ihu pesemisest ja muudest igapäevastest rutiinsetest toimingutest.

Liikumatute intensiivravipalatis viibijate heaolu eest vastutab keegi teine. Nii mõnigi elust pureda saanu näeb läbi kellegi teise käe haiglavoodis sagedamini hambaharja ja seepi kui igapäevaelus toimetades. Keegi ei oska öelda, millega kogu palagan lõpeb. Kas pääsemine on tõepoolest pääsemine või toob see pääsemine endaga kaasa veelgi hullema taastusravi? Kas intensiivravipalati hooldustöötaja on vaid vaheetapp ja järgmiseks ootab hoopis halvim ning elutu kere on tarvis puhtaks kasida enne viimset teekonda, taas kellegi teise poolt.