ARVAMUS

KALEVI ALT VALJA NR 9 >    20. mai Võrumaa Teatajas ilmunud kirjutis „Kas krokodillid lendavad?” leidis elavat vastukaja ja nagu kuulda, räägitakse kaitseväe orkestrist nüüd juba kümmekond päeva, nagu ei oleks muid pakilisi probleeme. Ametnike ülim tase ongi tõstatada probleem ja siis asuda kangelaslikult probleemi lahendama?

Mõtle, siis ütle!?

Täitevvõimu ja erinevate organisatsioonide palgal on 900–1330 kommunikatsioonitöötajat, kelle tööpanust täiendavad avaliku võimuga sõlmitud heldeid lepinguid täitvad suhtekorraldusfirmad.

Need maksumaksja palgal olevad suhtespetsialistid on tööle võetud selleks, et vahendada ametnike mõtteid ja ütlusi läbi filtri, mis teeb sõnumi lihtrahvale söödavaks-arusaadavaks.

Nüüd on ütlematagi selge, et ei kindralite ja peaministri suust tule kuldmune. Kurblooline on, et kui peaminister asus kindrali orkestrijuttu siluma, hakkas teema elama oma elu.

Liidame orkestrid ja liidame kaitseväe + politsei + piirivalve!?

Teatavasti on viimased kaks, politsei ja piirivalve, juba liidetud. Nüüd on tarvis nendega liita kaitsevägi ja nii sünnibki ühtne vihma-külma-kuulikindel elukutseline orkester.

Asi on naljast kaugel ja seda näitasid üleeile pealinna Vabaduse väljakul koos pillidega vaikides seisvad orkestrandid.

Oma rahva ähvardamine

Koroonakriisi rindelt tuli vasturääkivaid sõnumeid ja soovitusi nagu tulejoonelt. Üle piiri mindi abielureferendumi arutelul, kui soovitati meid heita ühte Moskvaga.

Siis ähvardati, et suvi jääb ära!

Viimaks tuli peaminister välja mõttega tõsta makse, kuigi talvel võimule tulles räägiti maksurahust. Kuidas kõlaks orkestrimaks? Või automaks? Automaksust edaspidi!

Riigiinfo vahendajate tegemata töö või ametnike edevus

Kuidas on võimalik, et professionaalsed ja ajakirjanikest tänapäeval tihti paremini tasustatud infovahendajad ei ole suutnud ajakirjanikke faktide, analüüside, oskuste ja isikliku sarmi abil panna uskuma valitsuse teovõimesse ning plaanide headusse uskuma ning sellesse mõistvalt ja positiivselt suhtuma.

Räägitud ja nähtud on ka ametnike edevust läkitada info sotsiaalmeedia kaudu ja püüda nautida esimese väljaütleja aupaistet.

Koomiku naelapea pihta bürokraadi nali

Visionäär Hardo Pajula rääkis Paides esinedes ühe Erich Helleri loo Baierimaal Weimari Vabariigi ajal töötanud koomikust Valentinist, kellel olevat olnud selline number, et kui eesriie avaneb, on laval ainult latern, mis näitab valgusvihku ja Valentin otsib seal valgusvihus midagi. Ja kõigile on näha, et seal valgusvihus ei ole midagi.

Mõne aja pärast liitub temaga üks politseinik, kes küsib: „Mida sa siit otsid?”. Valentin vastab, et ta otsib võtmeid. Eks siis politseinik hakkab koos temaga otsima ja endiselt on näha, et seal ei ole mitte midagi.

Lõpuks politseinik küsib: „Oled sa kindel, et sa võtmed just siia kaotasid?” Valentin vastab: „Ei, ma kaotasin nad sinna,” ning näitab pöidlaga lava taha pimedusse. „Aga miks sa siis sealt ei otsi?” küsib politseinik. „Sest seal ei ole valgust.”

Juba täna mõtle …

… sellest, millest mõelda homme, on öelnud Suurbritannia mitmekordne peaminister, Nobeli preemia laureaat, vabamüürlane, 2002. aastal BBC korraldatud 100 suurima briti valimistel esikohale tulnud Sir Winston Leopard Spencer-Churchill.

Riigimehelik mõttekäik! Miks ei võiks nii mõelda ka meie riigijuhid?

*Sir Winston Leopard Spencer-Churchill (1874–1965)

Töötupositsioonil on ilmselt iga eestimaalane elus kas või korra. Kui pikalt või lühidalt see seisus kestab, on küll osalt maailmas valitseva olukorra otsustada, kuid ennekõike iga inimese enda teha.

Eestlased olevat kui tööhobused ja armastavat rügada varavalgest hilisööni. Nii võis olla aegu tagasi, kuid ülejäänud maailm on nii mõndagi õpetanud ja rõhku pannakse rohkem puhkamisele. Pigem on uueks sihiks ja motoks võetud võimalikult lihtsalt läbiajamine. Juhul kui on võimalik ära elada tööd tegemata, siis on tark sellest võimalusest kahe käega kinni haarata ja end lõpuni kursil hoida. Higi ja pisaratega teenitud leib ei ole enam ammu magusam kui see, mis iga kuu lihtsalt mitte millegi eest pangakontole laekub. Raha on raha ja mida kergemalt see kätte tuleb, seda lõbusamat elu on võimalik elada. Palehigis mitmel ametikohal rabades voolab käest aeg, tahtmine ning jaks oma teenitud vilju üldse nautidagi.

Koondamislaine ähvardab nii politsei- ja piirivalveametit kui ka päästeametit. Orkestritest rääkimata. Teisalt on valitsusel hirmust suured silmad: mis saab töötutest? Praegu on Eestis 53 561 registreeritud töötut. See teeb registreeritud töötuse keskmiseks määraks 8,2 protsenti. Võrumaa on kuldne keskmine ja 1256 registreeritud töötuga on maakonnas registreeritud töötuse määr Eesti keskmisega üks ühele sama.

Aegu tagasi oli häbiasi töötuseisusesse kuuluda, praegu on enamik neist häbipostil seisjatest pigem kavaluse etalonid, kelle eesmärgiks on võimalikult mugavalt ja võimalikult hästi ära elada. Inimene on täpselt nii laisk, kui tal olla lastakse ja kuniks leidub vanaeestlaslikke mitmel kohal rabajaid, kes riigi kukrusse münte veeretavad, saab nii mõnigi töötu suurema häbitundeta jõudeelu elada.

Töötute aitamine toetustega on õigustatud, kuid ei tohi kaotada oma eesmärki. Tööotsijal ei tohiks kaduda motivatsioon ning tahe piisavalt kiiresti endale uus ja tasuv rakendus leida. Siinkohal oleks tarvilik premeerida püüdjaid ja utsitada laiskloomi. Kui aga soovitakse töötuse määra kasvu 0,3protsendilise tõusu järel töötute muretut põlve 60 päeva võrra pikendada, on tarvis peagi leida võimalusi, kuidas utsitada rumalaid töörügajaid endistviisi rabama, et loodrite leer töörügajate oma tublisti üle kaaluma ei hakkaks.