ARVAMUS

KALEVI ALT VÄLJA 14 Üleeile algas põimukuu, karujaht ja vähjapüük. Neil kolmel on hetkeolukorras tähtis osa. Põimukuu lõpus, 30. augustil peaks selguma president. Karujahi alguse puhul tasub meenutada, et eksväliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister Kaimar Karu oleks nõus kandideerima presidendiks. Enne Kaimar Karu avaldust juulis oli juba kevadel märtsis nõus presidendiks kandideerima akadeemik Tarmo Soomere. Vaktsineerimine teeb aga vähjakäiku.

Eesti rahva president Võrumaal

28. juuli keskpäeval kohtus Rõuges rahvaga Eesti rahva president, ekrelane Henn Põlluaas, kes oli sel hetkel ainuke, kes tegi presidendikampaaniat, olemata veel kandidaatki.

Valitsuskoalitsioon ei ole suutnud välja pakkuda ühtegi presidendikandidaadi kandidaati. Põhjuseks viis aastat tagasi väga näotult läbi viidud nii-öelda presidendi hädavalimised!?

Riigikogulane Merry Aart osutas Rõuges eelmiste presidendivalimiste kohta väga tabavalt öeldud Igor Gräzini sõnadele, et viis aastat tagasi valiti presidendiks ükskõik kes ja enam ei saa lubada selle mustri kordumist. Ta lisas, et Henn Põlluaas on just õige inimene, kandideerimaks presidendiks.

„Henn Põlluaas ei roniks Saaremaa praami peal kaptenisillale meeskonda segama …” rääkis Merry Aart Rõuges Suurjärve kaldal.

Viimasel hetkel teatati presidendikandidaadi kandidaadist

Reedel, 30. juulil teatasid spiiker Jüri Ratas ja peaminister Kaja Kallas, et presidendiks sobib kandideerima akadeemik Tarmo Soomere. Enne seda oli ebalevalt enda huvist jätkata andnud märku ka istuv president!? Mõni erakond on kinnitanud, et välistab praeguse presidendi toetamist. Pealegi kandideeris Kersti Kaljulaid presidendina Euroopa Liidu väga hästi tasustatud ametikohale, kuid äpardus ja loobus ning nüüd nagu õlekõrrest haarates taas kandideerides ­… on õlekõrreks vaktsineerimisreklaam, mis meenutab Taavi Rõivase lennuväljareklaami.

Häbiväärne 2016. aasta presidendivalimine

Tõnis Saarts (Tallinna ülikooli võrdleva poliitika dotsent) leiab, et alles nüüd saame aru, kui kole oli 2016. aasta presidendivalimine, mis katkestas presidendiinstitutsiooni sideme rahvaga.

Kas käesolev 2021. aasta põimukuu suudab põimida rahva osalust ja presidendivalimisi, on rahva valitud poliitikute teha, lausa kohustus.

Lahtisi otsi on veel

Jaanipäevast saati ei ole saanud otsustavat lahendust terviseameti külmikus kolme miljoni euro väärtuses raisku läinud vaktsiinid-ravimid.
Vaktsineerimine käib alla igasugust arvestust, kuid taas ei ole keegi süüdi? Või tegelikult on, sest töölt lasti lahti terviseameti kommunikatsiooniinimene, kes julges juba rohkem kui pool aastat tagasi välja öelda, et terviseametil pole vaktsineerimisplaani ja üldse nägemust koroonaviirusega võitlemiseks!?
Koroonakriisiga seotud ametnikke on hakatud kutsuma moosekantideks, kellede ümberpaigutamine ei muuda midagi. Nad tuleb maksumaksja palgalt vallandada. Kas alustada Marek Seerist või Marika Priskest või Maris Jessest ja Marek Kiigest­ …? Või on käes Kaja Kallase viimased peaministriks oleku päevad?!

Riigi kuritegelik käitumine

Kütusefirma tippjuht Kai Realo ütles raadios otsekoheselt, et riik (terviseamet, sotsiaalministeerium) käitub kuritegelikult, kui ei astu läbirääkimistesse erafirmadega, et hoogustada vaktsineerimist. Miks see nii on? Või juhime tähelepanu eemale sellega, et tulemas on viiruse neljas laine?

Minister ei ole viroloog ega ka kultuurilise haridusega!?

Võrulannast kultuuriminister Anneli Ott on viimastel nädalatel kogunud ebameeldivat tähelepanu oma vaktsineerimise salastamisega. Õli tulle valas ministri ütlus, et ta pole viroloog, selgitamaks oma suhtumist vaktsiini. Selle peale kutsutakse üles kultuuriinimesi reageerima, sest ministril ei ole ka kultuurialast haridust, hoopis spordialane, millega sobiks juhtima Eesti Olümpiakomiteed ja olema praegu Tokyos!?

Kuidas käib presidendi valimine?

Riigikogus osutub president valituks, kui saab 68 häält ehk kaks kolmandikku häältest. Esmaspäeval, 30. augustil kell 13 on riigikogus esimene hääletusvoor. Teisipäeval, 31. augustil kell 12 on teine voor, kui esimene hääletusvoor ei andnud tulemusi. Teisipäeval, 31. augustil kell 16 toimub kolmas voor, kus osalevad kaks eelmistel hääletustel enim hääli saanud kandidaadid. Kui võitja ei selgu, läheb hääletamine valimiskokku, kus on 101 riigikogulast ja 107 kohalike omavalitsuste esindajat. Valimiskogu tuleb kokku kuu aja jooksul pärast kolmandat valimisvooru. Valimiskogus (208 liiget) peab kandidaat saama vähemalt 105 häält.

Eelmised presidendivalimised olid suurtele erakondadele valusaks õppetunniks. Viis aastat tagasi algas kampaania varakult, tugevad kandidaadid sattusid meedia turmtule alla ja langesid üksteise järel rivist. Lõppmängu mäletame kõik. Riigikogu ei suutnud esimesel katsel presidenti valida, valijamehed jäid samuti jänni. Teisel katsel pandi riigikogu ette ainus kandidaat, kes saigi valituks. Nii sai Eesti presidendiks Kersti Kaljulaid.

Kersti Kaljulaidi võit meenutab Austraalia kiiruisutaja Steven Bradbury saavutust 2002. aasta taliolümpial. Steven tõi Austraaliale riigi ajaloo esimese taliolümpia kuldmedali, sest kõik tema vastased kukkusid enne finišisse jõudmist. Tegusõna „to bradbury” tähendab nüüd Austraalias „ootamatut edu saavutama” – ja just selline edu saatis eelmistel presidendivalimistel Kersti Kaljulaidi. Ühe inimese võit on aga kaotus tervele riigile, eelmiste presidendivalimiste tulemus ja selle tulemuseni jõudmine jääb meie poliitilist eliiti kauaks kummitama. Avatud arutelude ja pika presidendikandidaatide kampaania asemel näeme nüüd presidendivalimistel mustade hobuste karja, mis lastakse välja mõni päev enne valimispäeva. Presidendi institutsioon kaugeneb rahvast veelgi.

Viimasel ajal on levinud arvamus, et presidendi otsevalimised võiksid olukorda parandada. Kui presidendi valiks rahvas ise, võiks riigipea maine taas tõusta. Kuid säärasel lähenemisel on ka omad riskid, ja Kersti Kaljulaid illustreeris neid suurepäraselt. Prantsuse kirjanikule Voltaire’ile omistatakse (küll ekslikult) ütlust, et isegi kui ta pole sinu seisukohtadega nõus, on ta valmis surema selle nimel, et sul oleks õigus neid välja öelda. Kersti Kaljulaid lähtub diametraalselt vastupidisest doktriinist. Tema maailmas on tema seisukoht ja vale seisukoht.

Loomulikult võivad igal inimesel – ja ka presidendil – olla poliitilised eelistused. Ja näiteks minu poliitilised eelistused kattuvad suuresti Kersti Kaljulaidi omadega. Kuid president peab esindama kõiki riigi elanikke, ka neid, kelle vaated ei ole talle sümpaatsed. Kersti Kaljulaid aga nii ei arvanud. Ja kuigi tema poliitiline mandaat jäi tublisti alla näiteks Jüri Ratase või Mart Helme poliitilisele kaalule, ründas ta neid igal rindel. Poliitikas on selline pime viha kasulik vaid üheks eesmärgiks – see toidab radikaalsete liikumiste tõusu. Eesti pole erand, EKRE reiting on viimase viie aastaga kasvanud peaaegu kolm korda ja oma väärikas roll on selles praegusel Eesti presidendil.

Kuid kujutage ette, et järgmise presidendi mandaat tuleks otsevalimistelt. Selleks on vaja sadu tuhandeid hääli, suurusjärgu (kui mitte kahe suurusjärgu) võrra rohkem kui peaministriks saamiseks. Sellisele poliitilisele hiiglasele võib peaminister ja ka kõik ülejäänud poliitikud tunduda kääbustena, kellega ei peagi arvestama. Eesti on seda teed juba katsetanud, enne teist maailmasõda oli Konstantin Päts Eesti jaoks umbes samas rollis nagu Aleksandr Lukašenko (tema parimatel päevadel) Valgevene jaoks. Toona ei lõppenud see Eesti jaoks hästi, kuid küsimus pole isegi selles.

Praegune põhiseadus jätab presidendile üsna vähe poliitilist mõjuvõimu. See sobib inimesele, kes saab valituks mõnekümne valijamehe häälega, kuid palju vähem sobib otsevalimistel võidutsenud rahvajuhile. Presidendi otsevalimiste ja praeguse Eesti põhiseaduse vahel on kindel ideoloogiline vastuolu, mida saab lahendada vaid põhiseaduse põhjaliku muutmisega. Või siis presidendi otsevalimistest loobumisega.

Ma üldse ei välista, et lähiaastatel võib riigikogu otsustada suuremate muudatuste kasuks ja juba viie aasta pärast valib Eesti presidenti rahvas. Aga ma pole kindel, et just see lähenemine on ainuõige, kuid presidendivalimiste formaat vajab põhjalikku remontimist igal juhul. Kõige lihtsam samm oleks lõpetada pendeldamine riigikogu ja valijameeste kogu vahel. Kui parlament ei suuda esimesel katsel presidenti valida, siis sellega võiks parlamendi roll presidendivalimistel ka lõppeda. Kõik järgmised voorud jääksid valijameestele, umbes nagu konklaavi puhul Rooma paavsti valimistel. Praegune poliitiline pingpong kahjustab nii parlamendi kui ka presidendi institutsiooni mainet ja viib selleni, et viimases voorus muutuvad Eesti presidendivalimised jänese väljatõmbamiseks kübarast. Ja me pole ju ometi tsirkuseareenil.