ARVAMUS

Võtan vabaduse käsitleda võidupüha nii, nagu mina seda näen ja tähistan – päeva, kus võtame aja, et meenutada ja tänada kõiki neid, kes on olnud osalised selles, et meil on Eesti Vabariik!

Olles sündinud 1980ndate alguses on mul olnud võimalus elada Eestis suurte muutuste ajal. Ja väga huvitaval ajal: mitu rahareformi, rubla-kroon-euro, Nõukogude Liidu lagunemine, Eesti taasiseseisvumine, ühinemine mitme rahvusvahelise organisatsiooniga (EL, NATO, OECD) jne. Keerulistel aegadel ja ootamatutes olukordades, kus inimesed on oma mugavustsoonist välja lükatud, avaldub nende tõeline pale. Kas hoitakse kokku või joostakse arglikult laiali. Pean tõdema, et vaiksed eestlased, kes tammsaareliku ontlikkusega pigem väikses metsatukas omi tegemisi teeks, on võimelised ühisel rindel suuri asju korda saatma. Ja ütlen seda julgelt, sest olen mõnel korral ise selle tunnistajaks olnud.

1989. aasta augustis toimus MRP 50. aastapäeva märkiv Balti kett, millest võttis osa üle Baltikumi ligi kaks miljonit inimest. Olime perega parajasti Viljandis. Isa ja ema olid otsustanud samuti ketiga Viljandi lähistel ühineda. Kuna tegemist oli siiski rahumeelse demonstratsiooniga, kuhu mindi koos peredega, võeti ka mind kaasa. Olin ise kuueaastane, aga üsna hea ettekujutusega, mis eesmärgiga kogunetakse.

Poliitilise taustaga hoidis mind hästi kursis isa. Vaatasime tihti koos nii vene kui ka eesti uudiseid ja ajapikku tekkis arusaam, kes kuhu leeri kuulub. NSV Liidu propaganda tegelasi oli isegi nende tausta teadmata telepildis kerge eristada: kole, lärmakas ja venekeelne.

Mäletan, et peatusime Viljandis sugulaste juures ja jälgisime TV- ja raadioülekandeid ketist. Teeääred olid autosid ja rahvast paksult täis, paljud olid tulnud pillidega, et saata rahvuslikke laule, mis tuju üleval hoidsid. Kui väljas juba hämaramaks läks, viidi mind tagasi sugulaste juurde öömajale, kas vanemad veel tagasi ketti läksid, ei mäleta.

Dokumentaalkaadreid Balti ketist vaadates on ikka pisarad silma tulnud. Aga need ei ole kurbusepisarad. Mäletan lähikaadrit ühest vanatädist, väsinud pilk silmis. Tema käed olid raskest tööst moondunud, nii tugevasti hoidis ta oma hõimukaaslase käest kinni, olles osa kõige kangemast ketist, mida inimsilm on näinud. Väsinud pilgus oli siiski värelev lootusekiir. 50 aastat repressioone ja ajupesu ei olnud suutnud seda kiirt kustutada.

Balti kett oli imetlusväärne solidaarsuse ilming, mis äratas ülemaailmset tähelepanu. See erakordset sünergiat kandev inimkett koos laieneva rahvusvahelise toetusega ajaloofaktide avalikustamisele sundis lõpuks 1989. aasta NSV Liidu rahvasaadikute kongressi tunnistama Nõukogude Liidu-Saksamaa lepingud ja salaprotokollid õigustühisteks.

Mitte keegi Balti keti korraldajatest ei suutnud uskuda nii laiaulatuslikku osavõttu. Ka kõige hullumeelsemad prognoosid rahvahulga suhtes osutusid mitu korda väiksemateks reaalsusest. Minu silmis oli Balti kett osa modernsest vabadusvõitluseset ja pean seda suurejoonelist kordaminekut võidupühal mainimise vääriliseks. Sest meie võitsime!

Kui Balti kett oli näide rahumeelsest meeldetuletusest maailmale, et Baltikum ei ole rahul sellega, mis on juhtunud viimase 50 aasta jooksul, siis igapäevases tänavapildis võis näha vastasleeride süvenevaid pingeid, mis tihti kulmineerusid sugugi mitte rahumeelsetes noortekampade omavahelistes arveteklaarimistes. Hoovis suhtlesin palju vanema venna sõpradega, kes olid parajasti just teismeeas ja väga vihased Nõukogude Liidu korra peale. Kuulati Nõukogude Liidu vastase sõnumiga punkmuusikat ja käidi regulaarselt teiste vaadetega noorukitega jõudu katsumas. 

1991. aasta jaanuaris, pärast Vilniuse sündmusi rajati Toompeale barrikaadid. Suured põllukivikamakad tõsteti kraanadega Komandandi teele ja Falgi teele. Elasin sel ajal perega Tallinnas. 1991. aasta jaanuaris olin juba iseseisev ja seiklushimuline koolipoiss. Info Toompeale paigaldatavatest barrikaadidest levis üle terve Eesti, kulutulena. Hoolimata ema manitsustest ja võimalikust tankirünnaku ohust Toompeale oli meil tingimata tarvis minna asja uurima, et veenduda barrikaadide eheduses. Alles aastaid hiljem sain aru ema murest ja pahameelest, et keelutsoonis ronimist harrastasime. Oli ju Leedus tänavatel vahetult verd valatud!

Kui 1991. aasta augustis kutsus vabariigi vast loodud valitsus eestlasi üles Toompead ja teletorni kaitsma, siis võeti kuulda ja moodustati ühine kaitseliin. Noored pereisad, reservohvitserid, kel vähegi julgust suundusid valitsuse palvel strateegilisi objekte valvama. Kodudes oldi kogunenud telerite ja raadiote ette, hoides hinge kinni, et ülekanded ei katkeks, mis oleks tähendanud vaid üht!

Eestlased hoiavad kokku ja hoiavad vajaduse korral ka tagasi! Tark ei torma. Järelikult on aastate pikkune Kaval-Antsu ja Vanapagana mängimine suure naaberriigiga meie riigijuhtidele nii mõndagi õpetanud. Rahvaarvult väiksed, aga vaimult suured! Meie võit! Tuleb tähistada, teeme seda võidupühal.

Võit Vabadussõjas oli rahva vaimu võit ebakindluse ja hirmu üle. Võimalikku agressorit ei heiduta meie rahvaarv ega absoluutarvudes väike armee. Heidutab hoopis arusaam, et rahvas on valmis oma riiki kaitsma ning oskab seda vajaduse korral ka teha. Et rahvas hakkab vajaduse korral vastu. 

1919. aasta 23. juuni võit Saksamaa üle Võnnu all tähistab tänapäeval kõiki võitlusi, mida on peetud Eesti iseseisvuse nimel. Meenutatakse neid, kes on andnud oma panuse Eesti vabaduse eest. Ühtlasi antakse järeltulevatele põlvedele edasi vabaduse tuli, mida keerulistel aegadel ühiselt turvata tuleb. President Lennart Meri on öelnud, et vabaks kasvamine nõuab aega. Anname aega!

Meil kõigil lasub suur vastutus oma kodumaa ees. Kas suudame järgmise põlvkonna ja sellele järgnevad põlvkonnad eestlasi kasvatada vaba riigi väärilisteks, tugevateks ja terveteks kodanikeks, kes mõistavad seda, millise hinnaga on võidetud vabadus ja kui kergelt võib taas kustuda vabaduse leek tõrvikus.

Me ei tohi lasta järeltulevatel põlvedel unustada neid võite, neid olulisi pöördepunkte, mis lubavad meil täna siin võidupüha tähistada. Olgu võidupüha igal aastal meeldetuletuseks, et hetkekski ei tohi kaotada valvsust ja võtta vabadust iseenesestmõistetavana!

Kaunist võidupüha, elagu Eesti Vabariik!

KALEVI ALT VÄLJA 11 >  Võib arvata, et vanemaealistel tuleb kolmekordsest rääkides meelde odekolonn Kolmekordne (troinoi), mida teatakse ka Kölni veena, sest leiutati 1709. aastal Kölnis. 312 aastat tagasi leiutatud kolmest komponendist (sidruni-, bergamoti- ja pomerantsiõli) ja piiritusest segatud näovesi on eelkõige Venemaal kuulus peavaluvesi (pohmellivesi).

80 aastat tagasi – 14.  juuni 1941

Esmaspäeval, 14. juunil möödus 80 aastat juuniküüditamisest, mil oma kodu ja kodumaa pidi jätma 10 000 eestimaalast, kes küüditati. Paljud ei pöördunud tagasi, pereliikmed lahutati, kõigega käis kaasas hingevalu, mida pole võimalik mõõta.

30 aastat tagasi – 13.  juuni 1991

Riigikogus võeti sel päeval 30 aastat tagasi vastu „Omandireformi aluste seadus”, mida rahvas kutsus orasheinaseaduseks. Selle seaduse tõttu kaotas kodu 75 000 inimest.

Professor Erik Terki sõnul näitas hiljutine uuring, et omandireform on oma olemuselt ülekohtune ja sundüürnikele tehti selle korraldamisega pehmelt öeldes liiga. Üürnike liidu juhatuse liige Heimar Lenk kirjutab, et Eesti riik lihtsalt laskis oma kodanikud korterist-kodust välja tõsta ja mitte kellelegi polnud ametivõimud pannud kohustust neid õnnetuid aidata.

Miks peame 30 aastat hiljem tähistama koos küüditamise 80. ja oma kodu kaotanute 30. aastapäeva?

Nüüdisaeg – kevadsuvi 2021

Soomes on „vangis” eestlasi kokku umbes 100 000, mis on peaaegu nagu terve Tartu linna täis rahvast!? Kalevipoegi on ka teistes riikides, mis ennast lukku keeranud. Õnneks paistavad piirid jaanipäevaks avanevat ja koju saab nii lennata kui ka laevaga.

„Hea Sanna, olen mures. Olen rääkinud sulle sellest murest varemgi Kesärantas, Portos, Brüsselis ja ka telefoni teel,” kirjutas peaminister Kaja Kallas hiljuti oma Soome kolleegile Sanna Marinile, sest juba ligemale viis kuud (peaaegu pool aastat) pole Soomes töötavad eestlased saanud koju tulla.

„Neli ja pool kuud on väikelapse elus võrdväärne igavikuga,” kirjutab Kaja Kallas, vajutades äärmiselt tundlikule teemale.

Kui nüüd läheneme teemale väga sirgjooneliselt, siis teades, et kui mitmel korral on naised sel teemal rääkinud otse, lisaks telefonitsi ja lõpuks Helsingin Sanomate vahendusel, siis võib kokku võtta seda, kui naised saunas rääkisid.

Sanna Marin pidas avalikku kirja hoopis Kaja Kallase valimiskampaaniaks, mitte mureks väikeste laste pärast!?

Punkt.

Soome suurim rahvusvähemus – eestlased

Vikipeedia kirjutab eestlastest Soomes ehk Soome eestlastest, kes on Soomes elanud või elavad. Eestlased on Soomes rahvusvähemus. Eesti kodanikke elas Soomes 2014. aasta 31. detsembri seisuga 48 354.

Eesti kodanikke elas Soomes 2017. aasta 31. detsembri seisuga 51 539, olles seega suurim rahvusvähemus Soomes. Erinevatel hinnangutel elab Soomes tegelikult, erinevalt Soome ametlikust statistikast püsivalt umbes 70 000 Eesti kodaniku. Peale selle arvatakse, et peale püsivalt Soomes elavate ning töötavate Eesti kodanike käib ajutiselt tööl või õppimas veel ligi 30 000 Eesti kodanikku.

Häbi!

Kellel peaks olema häbi, et nii palju tublisid ja tugevaid noori eestlannasid ja noormehi peab elatist teenima võõrsil ja peavad nüüd kuude viisi kodust, lastest, vanematest ja sõpradest eemal olema, isegi kuni 27. juunini (esialgne soomlaste plaan). Kas me tahtsime 30 aastat tagasi, 20. augustil 1991. aastal sellist Eestit ja olime nõus sööma kartulikoori? Tõsi, kolm aastakümmet tagasi oli üksjagu neidki eestlasi, kes ei julgenud vaba Eesti poolt hääletadagi.

Ametnike omavoli ja nüüdisaja timurlased

Graanul Investi juht Raul Kirjanen kirjutas 31. mai Eesti Päevalehes, et ametnike praegune omavoli seab ohtu Eesti ühe kõige olulisema tööstusharu, mis annab Eestis otseselt või kaudselt tööd ligi 60 000 peamiselt maapiirkondades elavale perele. Metsaomanikud ja põllumehed on Eesti looduse suurimad kaitsjad, kes oma tegevuse ja igapäevase pingutusega loodust kaitsevad. Seda rolli üritavad endale kaaperdada kõlavate nimedega ja suures osas riigi raha eest tegutsevad mittetulundusühingud, kes maal tegutsevaid inimesi timurlaste* kombel mööda metsi jälitavad.

Häbi!

Suvi tuleb!

Suvi ei jää tulemata, võidupüha pidamata ja jaanituli tegemata! Ilusat suve, head Võrumaa Teataja lugejad!

* timurlased – punaste kaelarättidega pioneeriliikumine Nõukogude Liidus