ARVAMUS

JUHTKIRI Üksiküritajana ei ole vähimatki võimalust kohustustest kõrvale hiilida. Küll aga hoitakse au sees ka meeskonnatööd, kus kindlasti jääb rabelejate taha varju hulk looderdajaid. Looderdajad ei ole ilmtingimata tõrjutud või kõrvale heidetud, pigem hoopiski on nad laiskvorstid. Kõik, mida on võimalik teha lihtsamalt, tuleb teha. Seetõttu ei olegi võimalik suurt kampa analüüsides selgusele jõuda, mis on kuldne keskmine. Kamp koosnebki enamasti ülitublidest ja viilijatest. Esimesed teevad palju rohkem, kui on oodatud ning viimased ei tee tihti suurt midagi. Küll armastavad aga kõik loorbereid korjata ja kui on auhindade või kiituse jagamise aeg, siis soovitakse kindlasti keskmiste hulka kuuluda. Siinkohal on paslik õiglase ülevaate saamiseks analüüsida igaüht eraldi. Nii kaob viilimise võimalus ja teiste varjus läbi elu libisemise variant.

Eesti Rahva Muuseumi maikuu liikumise väljakutsega on kogutud umbes 354 miljonit sammu. Väljakutses osales 1041 tublit eestimaalast, kellest kahjuks alla keskmise jääjaid palju. Kuna numbrid on uhked ja aukartustäratavad, siis ei kõlba pealtvaatajal ühtki eestlast väheliikuvaks tembeldada. Numbrite taga on peidus aga indiviidid. Püüdlikud ja laisad. Hirmuäratavalt suuri numbreid lahti monteerides paistab välja, et keskmiselt kogus inimene ühe kuu vältel 340 057 sammu, mis teeb päevaseks vudimise normiks pisut üle 11 000 sammu, mis omakorda on üsna tubli tulemus. Miinimumiks peetud 10 000 oleks siinkohal lõdva randmega ületatud. Teisalt ei tohi unustada, et parim liikuja tegi päevas keskmiselt 43 500 sammu, mis looderdajatele enam suurt kohustust ei jätnudki.

Nii on keskmistest rääkimine sageli kaunis mull, mida hädas olles võib küll uskuda, kuid reaalsust püüdes tasuks pigem unustada. Kuigi aktiivsed eestimaalased tegid sammuaktsioonis 6,74 ringi ümber maakera, oli reaalsuses tegemist hoopiski teatejooksuga, mille pikimad ja lühemad distantsid rohkem kui kaugel võrdsusest. See omakorda andis võimaluse looderdajal end uhkelt keskmise 11 000 sammu tegijaks lahterdada ja teisalt said püüdlikud taas tõestada, et eestimaalaste liikumisharjumuste statistika sai päästetud ning häbitundeks pole tarvidust.

KALEVI ALT VÄLJA NR 10 > Möödunud aasta kevadel tuli president Kersti Kaljulaid Äripäeva raadios mängleva kergusega välja, et võiks kehtestada automaksu!? See käis lihtsalt muu jutu sees. Tänavu kevadel, vahetult enne riigi sünnipäeva ütles SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor: „Riigikogu ees seisva autopargi põhjal võib öelda, et autode maksustamine on poliitiliselt sama „laetud” kui kinnisvara, kuid praegu on parim hetk see teema päevakorda võtta.” Tallinna tehnikaülikooli transpordiplaneerimise professor Dago Antov soovitas aprillis maanteede ehitamiseks ja korrashoiuks planeeritava rahastuse vähenemise valguses kaaluda kütuseaktsiisi suurendamist või automaksu kehtestamist.

Kes arvavad?

Lugege kirjutise esimene lõik uuesti läbi ja vaadake: kes on need inimesed, kes soovivad automaksu kehtestamist?

1. Mis tasemel maksuekspert on president, et ta julgeb ilma igasuguse analüüsita soovitada automaksu!? Presidendil oleks viisakas anda teada, kas ta kandideerib uuesti presidendiks? See peaks olema hädavajalik, sest meenutagem, kuidas ta poolsalaja esile üpitati. Õigus paistab olevat neil, kes leiavad, et presidendi kandideerimine Euroopa tippstruktuuridesse ebaõnnestus ja nüüd puudub julgus kandideerida ausalt koos teiste kandidaatidega. Kirsiks on muidugi vabandamine eksminister Marti Kuusiku ees, kelles ta nägi süüdlast juba ammu enne kohtu otsust!?

2. Rootsi panga pankuri soovitus saab olla ainult selles suunas, et saaks rohkem raha pööritada. Kõigil on meeles, kuidas läbi tillukese Eesti voolas mitmekümne meie riigi eelarveaasta ulatuses musta raha. Pankuri nägemuse tuginemine riigikogu ees seisvale autopargile, mille liisinguid maksavad maksumaksjad, on eriti küüniline.

3. Tehnikaülikooli professoril on ainukesena õigus sel teemal arutleda. Samas kinnitab transpordiameti peadirektor Kaido Padar, et kui riik saaks iga aasta oma teedevõrku investeerida 170–200 miljonit eurot, siis oleksid meie teed väga heas seisus.

Miks?

Miks me ei suuda aastas teedevõrku investeerida 170–200 miljonit eurot? Alustama peakski sellest küsimusest, et MIKS, mitte automaksust. Maanteed on väga olulised nii logistika kui ka kaitsevõime seisukohalt.

Kevadtormgi ei saaks toimuda, kui puuduksid teed. Pigem võiksid militaristid panustada teedeehitusse, sest nende tehnika, sealhulgas rasketehnika liikumine meie teedel lõhub kevadisel vihmapehmel ajal teid ja sildu.

Võru juurtega riigikogulane Aivar Sõerd ei poolda maksu, mis ei too lahendust

Aivar Sõerd rõhutab, et esiteks ta ei poolda uusi makse ega maksutõuse. Teiseks, võimalikust automaksust laekuks lisatulu mitu korda vähem, kui on investeeringute puudujääk teedeehituses.

Tegelikult on autod juba maksustatud!

Ametlikult Eestis automaksu ei ole, kuid tegelikult maksustatakse autosid suurtel kiirustel ja hulgakaupa. Samuti on tõejärgse ajastu sümptomiks legendaarsed „kaubikud” Porsche Cayenne ja BMW X5. Autode maksustamisse suhtuvad ühtmoodi kirglikult nii ametnikud, ettevõtjad kui ka eraisikud.

Omal ajal oli riigile võluvõtmeks kütuseaktsiisi kehtestamine, et selle abil maanteid korda teha. Mõnda aega nii oligi, kuid ühel hetkel seoti kütuseaktsiisi raha teedest lahti. Valitsus teeb kütuseaktsiisi rahaga, nagu tuju tuleb.

Rahvas võttis teadmiseks, et kes rohkem sõidab (kütust paaki paneb), maksab kütuselt aktsiisi ja teed muutuvad paremaks. Kas muutuvad? Talvel varahommikul Lõuna-Eestist pealinna sõites kohtab esimest lumesahka Harjumaal.

Selle taustal on sõiduautotasu maarahvale järjekordne stressitekitamine. Eriti veel siis, kui sellest räägivad inimesed, kelle asi see ei ole. Vanasti öeldi lihtsalt, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde!