ARVAMUS

Igaüks sooviks teenida maksimaalset tulu ning igaühe jaoks tundub enda amet kõige keerulisem ja tasuväärsem. Nii elavad Eesti artistid justkui kuninga kassid, kuid seda vaid seetõttu, et neil lubatakse. Veel aasta ja natuke rohkem tagasi ei mõelnud keegi peole minnes, kui palju võiks maksta artist, kes laval meelelahutust pakub. Piletihind 10–15 eurot oli mõistlik ning see pudenes silma pilgutamata muretult rahakotiraudade vahelt piletikassas istuvale töötajale. Oli melu ja oli emotsiooni. Pidu võis kesta kas või varajaste hommikutundideni, isegi siis, kui pärast paaritunnist live-kontserti pidi külg külje kõrval tantsu vihtuma, saatjaks vaid makiheli.

Praegu on kontserdi korraldamine midagi elitaarset ja keerulist. Enamiku aja koroona-aastast suisa võimatu. On aegu, mil lubatud ei ole isegi mitte privaatsed erapeod mõnekümnele inimesele. Rääkimata rahvahordidest suurüritustel. See on aeg, mil lauljad, ansamblid ja muusikud istuvad kodus. Ka selleks on mitu võimalust. Ümberõpe on saanud täiesti uue massilise tähenduse, kuid on võimalus elada vana rasva peal, juhul kui seda on sahvrinurgas alles, või on võimalus loota augustikuule.

Augustikuud ootavad Eesti artistid kui väike laps jõulupühi, ja seda mitte suvesooja pärast, vaid august on viimastel aastatel saanud ainsaks suvekuuks, mis toidab. Keegi peab loobuma ja oma kukrust rohkem välja poetama, kuid see keegi ei soovi olla artist. Oma raha tuleb kätte teenida, seda kas või nui neljaks. Juhul kui on võimalus vähemateks kontserdipäevadeks, siis tuleb kuulajal maksta rohkem tasu. Lõppsummast ei suudeta loobuda.

Ürituse korraldaja, kellel on voli pidustusele lubada 150 või 250 inimest, on seotud. Ka 150pealine rahvas eelistab kuulata Eesti tippkuulsust, seda enam, et ammu ei ole koduseinte vahelt kontserdile lastud. Tippkuulsusel on aga krõbedam hind kui külamuusikul. Nii küsib näiteks 5miinust üle kuue ja poole tuhande euro ühe õhtu eest. Leppida võib ka Jüri Pootsmanniga, kes soostub 60 minutiks lavale tulema 2700 euro eest. Kui elu oleks must ja valge, siis jääks üle ainult kaks lahendust. Kontserdikorraldaja peab peale maksma või tuleks piletihinda kergitada taevani. Igaüks saab valida, kas soovib 150-liikmelises rühmas kuulata 40 euro eest 5miinust või paarikümne euro eest Jüri Pootsmanni. Ei kao variantide lauast ka külamuusik, kes kogukonnatundest on nõus naabrite meelt hommikuni lahutama ainuüksi mehise kõhutäie eest.

Igal alal määratakse võitja, kuid ka tagantpoolt esimeseks tulla ei ole mõnes olukorras kehvem. Suures plaanis oleneb kõik sellest, kuidas asja vaadata. Möödunud aasta tõstis keskmise eestlase kuluartiklid mõneski osas ümber. Nii kulus 2020. aastal leibkonna eelarvest toidule ja eluasemele võrreldes varasemaga 2,2 protsendi võrra rohkem raha, 39 protsenti kogu leibkonna eelarvest. Iga leibkonnaliige tegi sundkulutusi seitsme euro võrra rohkem, keskmiselt 186 eurot ühes kuus.

Sundkulutused on enamasti need, millest pääsevad vaid need, kes ei hooli inimväärsest elust. Toidust laual ega toasoojast. Kõike muud võiks pidada juba priiskamiseks. Priisata aga eestlane ei oska, kõige vähem veel Võrumaal. Nii võib ka kasinust pidada hoopiski vooruseks. Pillav eluviis võib küll mõnus olla, kuid kriisiolukorras võidavad need, kes on piskuga toime tulema harjunud.

Teisalt on priiskajad saanud tunda rohkem rõõmu ja selle arvelt omakorda patareid laadinud, mille energia varal end raskest seisust välja suruda. Küll aga on ka laristajate kukkumine kõrgem ning maandumine seda valusam.

Hiiu, Rapla ja Harju maakonnas tehakse Eesti mõistes kõige suuremaid igakuiseid väljaminekuid: 533, 528 ja 508 eurot. Nii on põua saabudes just nende maakondade elanikud kõige kõrgemalt kukkujad. Teisalt saab tagantpoolt esimene võrumaalane närutamist oskuslikult veelgi kokku tõmmata ning pelgalt vee ja leivaga end uude tõusulainesse vedada. Võrumaa leibkond kulutab kuus alla 400 euro, mida on liidritega võrreldes üle 100 euro vähem.

Tagantpoolt esimeseks jäämist võib vaadelda kui eelist kehvas olukorras toime tulla, kuid teisalt on see ka argade märk. Kehtib reegel, et riskita ei tule ka loorbereid. Igat nüanssi avalikkuse ette toomata ei ole mõistlik ka järeldusi teha. Pole veel kindel, et kuludes kokkuhoidlik võrumaalane pole oma säästusid tallele pannud ja püsikulude kõrvalt kokkuhoituga pärast kriisiaega räsitute kõrval siledana uusi laineid seilama ei asu. Nii saaks tagantpoolt esimene päris esimese tiitli.