ARVAMUS

ARVAMUS Tartu koos Lõuna-Eestiga on 2024. aastal Euroopa kultuuripealinn. Ühtlasi on tegemist Eesti suurima valdkondadevahelise koostööprojektiga, mis viiakse ellu Tartu linna ja regiooni 19 kohaliku omavalitsusega. Üheks kultuurikorraldajatele suunatud põhisündmuseks sel teekonnal on Tartu 2024 ellu kutsutud sündmustesari „Kultuurikompass”, kus kohtuvad ning jagavad kogemusi oma ala tippspetsialsitid ja -tegijad. Igal aastal toimub üks sündmus ka väljaspool Tartu linna, eelmisel aastal kohtuti Viljandis ja nüüd on kord Võru maakonna käes. Seekordne foorum kannab nime „Kuidas rääkida oma lugu?”.

Igal piirkonnal on omad lood ja legendid, mis meid tugevalt juurte juures hoiavad. Elame väga eriilmelises piirkonnas, kus ringi sõites saad avastada Võrumaa ja Setomaa võlusid ning eripära. Võrokesed ja setod on naabrid, kellel on keel peaaegu sama, aga kombed, laulud, rahvariided ja tantsud sootuks erinevad – kuid see on just see, mis annab ühele piirkonnale tugeva ja omanäolise ilme. Meil on lugusid, millest rääkida.

Foorumit ette valmistades tegi praeguse Kultuurikompassi tuumikmeeskond tiiru peale kogu maakonnale ning otsis igast vallast ja linnast üles ühe koha või loo. Oli tõeliselt meeldiv kohata erinevaid inimesi ja kuulata nende lugusid, keda nad oma teel kohtasid. Esimesena külastasime Võru vallas asuvat Vastseliina piiskopilinnust, kus filmiti ühe esineja, Siret Campbelli ülesastumine. Siret on Drakadeemia juht, kes on juba aastakümneid lugude jutustamist õpetanud. Sealt edasi viis tee Setomaale, kus kohtuti Setomaa Liidu juhi Margus Timmoga. Setomaad iseloomustab üks väga tugeva väärtusega lugu, mis hoiab püsti kogu piirkonda. Nii räägibki Margus Timmo Kultuurikompassi kuulajatele, kuidas lõid oma loo setod.

Meil kõigil on oma nägu, tegu ja lugu – see midagi, mis seob meid oma juurte, kodukoha, tegevuse külge. Paneb meid mõtlema ja tunnetama, kes me oleme, kus me elame või millega tegeleme. Igaüks võiks endalt küsida: milline on minu lugu? Mis on see, mis teeb mind oma kodukohas õnnelikuks? Miks mulle meeldib siin elada?  Selge on see, et kui inimesed naudivad oma elu, siis peegeldub see ka väljapoole. Just see paneb meid uhkusega oma kodukohast ja tegevustest rääkima. Nii jutustasid eelmisel aastal Võru linnas lugusid kodukandi inimesed. Viidi ellu projekt „Võru – linn, mis räägib lugusid”. Lugude jutustamine osutus nii populaarseks, et jutujalutuskäigud jätkuvad ka sel aastal.

Kuidas saada heaks lugude jutustajaks?

Igal õhtul loevad kogu maailma emad oma väikestele lastele lugusid, et lapsed võiksid rahulikult magama jääda ning näha unes võlumaailma ja imelisi olendeid. Õhtuste unejuttude kaudu tunneme hoolivust, armastust ja ühtekuuluvust. Juttudes on põnevust, mis loob sisu ka meie tegemistesse.  See on hea näide traditsioonist, mis kestab põlvest põlve. Meid on õpetatud lugusid jutustama ja lugusid kuulama. Lood liidavad meid ka täiskasvanueas. Tuleb lihtsalt uskuda sellesse, millest sa räägid ja leida oma lugu ning see sihtgrupp, keda sinu lugu kõnetab.

Traditsioonidest, põlvest põlve jutustavatest lugudest on välja kasvanud ühe sauna lugu Rõuge vallas Haanjamaal. Mooska talu perenaisega kohtuti tema suitsusauna lävepakul. Eda rääkis loo, kuidas UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja kuuluv Vana-Võromaa suitsusauna kombestik on saanud uue hingamise ja lugu on järk-järgult hakanud järjest kasvama.

Kõik need eespool nimetatud inimeste lood on võimalik siduda üheks tervikuks platvormi Kylas kaudu. Nii sõitiski kogu meeskond Antsla valda Pokumaale, et Aigilt ja Kadrilt teada saada, kuidas nende inspireerivate lugudeni jõuda.

Lugude jutustamine kodukoha turunduses tõuseb järjest rohkem esile ning annab suurepärase võimaluse meile oma piirkonda sisukamalt tutvustada. Kuidas esile tuua piirkonna eripära Eesti ja maailma kontekstis, sellest räägib meile Heili Klandorf-Järvsoo EASi turismiarenduskeskusest.

Lõuna-Eesti Kultuurikompass on võimalus lugude jutustamise põhitõed taas endale meelde tuletada, mõista lugude jutustamise tähtsust ning olla valmis oma loo jutustamiseks aastal 2024. Tartu on koos Lõuna–Eestiga 2024. aasta Euroopa kultuuripealinn. Kultuuripealinna programmi ettevalmistamine loob meile võimaluse väga heaks koostööks nii maakonnatasandil kui ka regioonides. Samuti paneb see meid heas mõttes pingutama ja mõtlema nii-öelda kastist välja, teistmoodi ning oma piirkonnast kõik rikkused veel erilisemalt esile tooma kui kunagi varem, et olla teiste seas unikaalsed.

KALEVI ALT VÄLJA 8 > Kindrali sõna on lõplik, kuid … Praeguses maailmas, kus Google mõistab inimest poolelt sõnalt, ei tasu kahurilihaks tormata.

Riik ohus!?

Politseikindral Elmar Vaher (46) tunnetas mõned nädalad tagasi, et Tallinnas Vabaduse väljakul toimunud protestikoosolekul võib riigi põhiseaduslik kord olla ohus ja nii sattus rahvas silmitsi karmide mundrimeeste ja nende koeraga.

Hiljem uuriti, kust tuli signaal või kes ütles välja, et põhiseaduslik kord on ohus!? Politseikindralil oli raske leida kindlat vastust.

Orkester ohus!?

Kaitseväekindral Martin Herem (47) ütles, et saadab laiali kaitseväe orkestri ja osa kaplaneid. Kaitseminister pidi riigitelevisioonis asuma lahti mõtestama kindrali öeldut ja kombineerima.

Pataljon ohus!?

Tallinnas Filtri teel on võrdlemisi lähestikku kalmistu pronkssõduriga ning kaitseväe staabi- ja sidepataljon. Pataljoni kõrged ülemused soovitasid noormeestel tulla linnaloalt tagasi erariietes, et välistada võimalikku valestimõistmist!?

Kalevipoeg ohus!?

Tänu siilile pääses Kalevipoeg ohust, sest kuulas siili soovitust lüüa serviti, ikka serviti. Meie kindralitele oleks tarvis selliseid nõuandjaid nagu siil, sest kindralite sõna ei ole vist millalgi nii palju löögi alla sattunud kui 2021. aasta kevadel.

Need nukraks tegevad olukorrad oleks olnud olemata, kui mundrikandjad oleks juhindunud tuntud Lauluisa ütlemisest, et eestlased on vähesõnaline rahvas ja leiab, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld.

Krokodill lendab!?

Küllap teate seda nalja, kus räägiti, et krokodill lendab! Teadlased ja ajateenijad seda ei uskunud, kuid kui öeldi, et kindral ise ütles, et krokodill lendab, siis seda aktsepteeriti mööndusega, et küllap lendab madalalt ja ei paista välja!