ARVAMUS

Hiljuti ütles Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) fraktsiooni saadik Kert Kingo, et ajakirjandus pole esmatarbe-, vaid luksuskaup ja seetõttu pole käibemaksu erisus ajakirjandusele õigustatud.

Valitsuse plaan tõsta ajakirjanduse käibemaks peaaegu kahekordseks tähendab ju ligi sajaprotsendilist maksutõusu. Ei ole lihtsalt nii, et oli viis protsenti ja hakkab olema üheksa, no mis see väike tõus siis teeb. Ekspress Grupi arvestuste kohaselt teeb väike tõus järgmist: ajakirjandussektorile tekib kolm-neli miljonit eurot lisakulu ja kaob umbes sada ajakirjaniku kohta. Tõsi, kui peaks minema koondamiseks, tasuks kõigepealt kriitiliselt üle vaadata meediamajade tugiteenused. On palju peente nimedega ameteid, mille pidajaid ei oska lehetööga kuidagi seostada.  

Üks uudis oligi pealkirjastatud nii: „Koalitsioon kaalub hotellide käibemaksutõusu vähendamist meedia arvelt.“ Hotellid saavad ööbimise, konverentsi- ja muude teenuste hinda ise määrata. Trükiajakirjanduse võimalused piirduvad vaid tellimuste, kuulutuste ja reklaami hinnakirjadega, kus on ammu tunda tarbija hinnatundlikkust. Suuremad hinnatõusud, kummalisel kombel, ei sõltugi väga lehe omanikest. Trükikoda küsib hinda trükkimise eest, paberimüüja koorib paberi eest, Omniva virutab hinnakirve kojukandega ja elektrimonopol vilgutab tuledega.  Kui hotellid võivad veel loota välismaalastele, tööasjus ööbijatele ja üritustel osalejatele, siis ajakirjanduse klientuur on meie oma inimesed. Iga väiksemgi hinnatõus annab kohe valusalt tunda.

Ajakirjanduses kallines hiljuti trükkimine, paber, kojukanne, elektrist rääkimata. Kui kukuvad väljaande tulud, pole võimalik investeerida tehnilisse arengusse ega ajakirjanikesse. Tulemuseks on kehvem lehesisu.

Riigikogu rahanduskomisjoni reformierakondlasest esimehe Annely Akkermanni kommentaar kõlas küll nii, nagu oleks ajakirjanduse käibemaksu määra tõstmine juba otsustatud.

Õigupoolest on siin kaks võimalust. Käibemaksu tõstmise korral võiks alandada endisele tasemele kojukandetariifid, mida aasta lõpus tõsteti, sest tegemist on riigi omanduses oleva postifirmaga.

Teiseks, kui Euroopa Liit muutis detsembris 2021 käibemaksu direktiivi, mis lubab ajakirjandusele kehtestada null maksumäära, siis selle ettepanekuga võiksidki välja tulla nii meediamajad kui veel alles olevad ja hinges püsivad meediagruppidele mitte kuuluvad väljaanded.

Öeldakse, et pill tuleb pika ilu peale. Eesti võimuliidul on see pill igatahes käes. Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside kiirustamine kobareelnõuga maksab nüüd kätte. Võimalik, et koalitsioon alahindas vastasrinda, kus üksmeelt pole olnud ülearu ja isegi Martin Helme asemel valiti riigikogu teiseks aseesimeheks Jüri Ratas. Ent väline ilme oli petlik ja sel nädalal on opositsioon näidanud eeskujulikku koostegutsemist riigikogus obstruktsiooni korraldamisel.

Obstruktsioon on parlamendis vähemuse poliitiline võte seadusandliku kogu töö takistamiseks. Sama moodust on varem kasutanud ka Reformierakond, kuid seekordne riigivankrile kaigaste kodaratesse ajamine on vähemalt rahvusringhäälingu hinnangul siiani suuremahulisim omataoline aktsioon.

Esmaspäeval kulusid kõik riigikogu üheksa töötundi protseduurilistele küsimustele ning arupärimiste ja eelnõude esitamisele. Aru päriti 64 korral ja eelnõusid anti üle 63 – kõigi nendega tuleb edaspidi tegeleda.

Juba esmaspäeva õhtul üritas riigikogu esimees Lauri Hussar leida patiseisust väljapääsu. Vanematekogu, kuhu kuuluvad peale riigikogu juhatuse veel fraktsioonide esimehed, võttis kolm pooletunnist vaheaega, aga kokkuleppele ei jõutud.

Teisipäeval oli töötunde vaid kolm ja aia taha läksid needki. Tõsi, teada saadi, mida oli opositsioon küsinud: võimuliit võtku perehüvitiste vähendamise eelnõu sootuks tagasi ja kobareelnõu tuleb lahutada üksikuteks eelnõudeks, et nende üle siis riigikogus debateerida. Võimuliidule see ei sobinud.

Siiski paistis teisipäeval, et koalitsioon võib nõtkuma hakata. Riigikogu istungit juhatanud esimene aseesimees Toomas Kivimägi ütles, et koalitsiooni arvates saaks eelnõusid arutada ka eraldi, kui lõpeks obstruktsioon. Paraku polnud siingi edasiliikumist, sest võimalik lahendus polnud valitsusega kooskõlastatud.

Niisiis peaks valitsus praegu sammu tagasi astuma, et riigikogu saaks üldse edasi minna. Kivimägi ütles veel sedagi, et eraldi võiks iga opositsioonierakonnaga ühise keele leida, aga ühise lahenduse saavutamiseks on EKRE-l, Keskerakonnal ja Isamaal väga erinevad lähtekohad.

Valitsuskriisi Eestis veel ei ole, aga keskmise jämedusega poliitiline kriis on riigikogus küll olemas. Praegu paistab nii, et riigikogu juhatus on valmistunud halvimaks, sest Hussar kutsus kokku täiendava istungi reedeks, mis algab kõige varem kell 15 ja kestab kuni päevakorra ammendumiseni, aga kõige hiljem laupäeval kella 21ni. Vägikaikavedu ei saa kesta lõputult, aga kui kokkuleppele ei jõuta, siis jätkub see veel mõnda aega, kuni nõrgemate närvidega pool alla annab.