ARVAMUS

Pime aeg hiilib Eestimaal ligi aeglaselt, kuid järjekindlalt. Kui suve lõpuks harjuvad inimesed sellega, et ka õhtuid saab valges veeta, on juba tarvis alustada vastupidise ümberharjumisega. Praegu loojub päike enne kella poolt nelja. Loojangut lihtinimene enamasti ei näe, sest ollakse tööl, ja kui ei oldagi, siis katavad päikest pilved. Suvekuudel alles sellel kellaajal elu algas. Praegu valitseb kottpimedus, mis esiti ei häiri kedagi, kuid hakkab juba vaikselt tüütama.

Mullu oodati novembri- ja detsembrikuud, sest just selleks ajaks oli enamik eestlasi sättinud mõne soojamaareisi. Ei olnud ju mõeldav, et pime ja külm talv saadetakse mööda patareisid laadimata. Nüüd on see käes, tõestatakse võimalust, et tõepoolest on võimalik ka aasta ringi pimedal ja porisel Eestimaal ellu jääda. Olukord on keerulisem reisisõprade jaoks, mitte neile, kes on rahanappuse või soovimatuse tõttu reisidest nii või teisiti loobuma pidanud.

Osa pimedast ajast on üle elatud ja mõned kuud on veel minna. Siis on taas käes harjumatu kevad. Inimene harjub küll kõigega, kuid harjumine nõuab aega. Nii on samamoodi kevadel tagasihoidliku eestlase jaoks katsumuseks see, et valget aega on palju ning et valgel ajal on tegemised ja toimetamised rohkem võõrastele silmadele paista.

Jõulud ja jõulukuu ei ole ilmaasjata. Soojal maal on see ehk boonuseks, kuid meie porisel ning niiskel eestimaa talvel on jõulud ainuke särahetk pimedal ajal, mis aitab selle kardetud aastaaja üle elada ja annab sügisel eesmärgi, mille poole püüelda. Just seetõttu ongi jõulude ajal traditsiooniks kullata end üle säravate ehete või põlevate tulukestega. Paari aasta eest, mil meie maal alles hakati harjuma lumevaba talvega, oli sellel ajal justkui tabu riputada üles elektrilisi vanikuid. Tänapäeval on inimene võtnud uue suuna. Nüüdseks kehtib loogilisem reegel: mida lumevaesem on pimedam aeg, seda rohkem on tarvis pimedust elektri ja muu valgusega hubasemaks muuta ning kompenseerida. Elektrikaunistused ei täida oma funktsiooni ainult siis, kui sirab päike, kas või need mõned tunnid. Seda ei maksa aga karta, sest eelmisel kuul sai päikesepaistelised päevad peaaegu ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Enamik rahvarohkeid üritusi on sel „kuldsel” koroonaajal kas toimunud muudetud kujul või hoopiski ära jäänud. Nii pidas Võrumaa arenduskeskus ettevõtlusauhindade jagamise galat teisiti kui muidu. Ainsaks erinevuseks ei olnud sealjuures kindlasti see, et kuue kategooria asemel jagati tunnustusi lausa kaheksas kategoorias. Hoopis silmapaistvamaks erinevuseks oli eelnevate aastatega võrreldes aga pooltühi saal. Suures Kandle saalis haigutas tühjus. Pidulik gala meenutas pigem pisikest külakoosolekut kui traditsioonilist uhket üritust.

Ühest küljest kurb, teisalt mõistlik ja arusaadav, et mõneks ajaks ongi sellistest kitsendatud pidustustest saanud uus normaalsus. Pidustustest, kus daamidel ei ole tarvis pikemalt huulepulgatooni üle juurelda, vaid piisab, kui otsitakse ridikülist mask ning kaetakse sellega nina ja suu. Nii võivad ka härrad endale pidupäeva puhul lubada mõnepäevast habemetüügast, mis maski taha peitu jääb. Soravatest ja pidulikest kõnedest on saanud maskimõmin ning aupaklikust kätepigistusest nukipatsutus.

On tervitatav, et võetakse tõsiselt kõikidest reeglitest kinnipidamist, sest see pidavat olema meie kõigi tuleviku heaks. Küll aga ei ole kasu reeglite järgimisest, kui seda teha üksi. Nii on veel nüüdki ettevõtteid, kes võiksid ja peaksid olema eeskujuks, kuid on hoopis arusaamal, et ranged valitsuse kehtestatud soovitused nendeni ei küündi. Arvatakse, et kui ümberringi piisavalt tublid ja kuulekad ollakse, siis võib igaüks vahel endale lubada maskistamata koosolekuid ja ka koosviibimisi. Alati kiputakse arvama, et küllap ju sel korral midagi ei juhtu. Parem oleks, kui kõik inimesed hakkaksid selle asemel hoopiski mõtlema: äkki sel korral midagi juhtub ja tuleks täita reegleid. Kas või selle pärast, et saada teada, kas kuulekusest ka kasu on.

Siinkohal jagunevad inimesed kahte leeri. On need, kes proovivad katsetada piirangute tõhusust ja anda endast kõik. Teisalt on need, kes katsetavad piiranguid jälgimata, millal hoop neid tabab. Kemplemine jätkub kriisi lõpuni või kuniks õpitakse kriisiga elama. Samm-sammult harjutakse uue normaalsusega, kus kallistatakse küünarnukiti ning ööklubid avatakse kell 20.