ARVAMUS

Seoses üle maailma võimust võtva koroonakriisiga on päevakorda tõusnud ka tööpuuduse probleem.

Viiruse leviku tõttu on väga mitme tegevusvaldkonna töö häiritud või sootuks peatunud, mistõttu on väga palju inimesi nii Eestis kui ka mujal maailmas kaotanud oma püsiva sissetuleku ning töökoha. Tegelikult räägiti tööpuudusest juba enne kriisi algust. Ka siis ei olevat sobilikke töökohti piisavalt võtta olnud. Teisalt tegid hädakisa tööandjad, kes ei suutnud vajalikele ametikohtadele sobivaid töökäsi leida.

Siinkohal jäi mõistmatuks: kes luiskab?

Kui ühelt poolt on otsas töö, kuid teiselt poolt on lõppenud töötajad, siis ei tohiks ju murekohta ollagi. Paraku on ajaga selgeks saanud see, et tänapäeva eestlane ei otsi mitte tööd, vaid palka. On loomulikult õigustatud, et iga töö eest on tarvis maksta ka väärilist tasu ning palk on just see, mille nimel inimene end tööle minema sunnib. Töö on vajalik selleks, et olla kasulik ning et teenitud tasu saaks omakorda olla kasulik töötajale.

Praegusel ajal soovitakse aga palka ilma tööta. Töötegemine on muutunud teisejärguliseks ja keerulisemad ametikohad, millega kaasnevad sagedased tähtajad, närvipinge, ületöötunnid, vastutamine, pikad tööpäevad või mõni muu ebameeldiv nähtus, ei ole populaarsed. Veel enam, sellised töökohad on midagi, mida isegi ei peeta võimalikuks alternatiiviks. Tänapäeva inimene on arvamusel, et kui palk ei tule rahakotti ja pangakontole lihtsalt ja piisava puhkamisvõimalusega, siis ei ole töökoht töökoha nime vääriline ja tööotsija seda võimaluseks ei pea.

Aegu tagasi peeti töökoha kaotust isegi üheks peamiseks eneselt elu võtmise põhjuseks. Nüüd tööturul ringi vaadates on küll palju töötuid, kuid on palju ka vakantseid töökohti, mida keegi endale ei ihka. Paljudel jääb puudu küll oskustest, kuid enamik, kel on oskused taskus, ei soovi liialt pingutada. Pingeküllast töökohta peetakse mitte õnnistuseks igapäevase leiva kujul, vaid pigem oma tervise kahjustamiseks ja elu rikkumiseks. Seetõttu ei võeta selliseid pakkumisi isegi varuvariandi kaardina lauale.

Koroonaviiruse leviku peatamine on viimasel ajal põhiteemaks nii väikesel Võrumaal, kogu Eestis kui ka terves maailmas.

Kevadel, mil asi oli veel liiga uus, andestati rohkem eksimusi ja saadi aru katsetuste vajalikkusest. Nüüd on inimesed aina rohkem veendunud, et eesmärgid ja valikud, seadused ning piirangud peaksid olema mõistuspärased, õiged, eksimatud ja loogilised. Sellegipoolest tundub rahvale, et iga järgnev samm on justkui uus katsetus. Nii tekib palju küsimusi, millele vastuseid sageli ei saadagi. Üleeile teatavaks tehtud uued piirangud, soovitused ja ettepanekud keerutasid üles palju müra. Kohustuslik maskikandmine tundub enamikule eestlastele utoopiana, seda enam, et kevadise eriolukorra ajal rahvast kohustuslikus korras ei maskistatud.

Paar järgnevat nädalat näitavad aga selgelt ära, kas ühel või teisel piirangul on ka positiivsed tagajärjed või on taas rahvast tehtud katsejänesed selleks, et veenduda veel mõnes meetodis, mis üheseid ja asjalikke tulemusi ei anna.

Keeruline on reeglite seadjatel ja keeruline on ka nende täitjatel. Reeglite seadjad on surve all, sest midagi peab ju tegema. Muidu on tarvis taas anda vastuseid ja põhjendusi tegevusetuse osas. Kui tehtud saab, kuid tulemusteta, siis on olukord veelgi hullem. Rahvale jääb arusaamatuks, kas üle pooleaastane periood ei ole olnud piisavaks õpilavaks ametnikele ja asjaosalistele, et lõpuks ometi anda ainult konkreetseid ja põhjendatud käske ning korraldusi. Arusaamatuks jääb piirang ja kitsendus, mida teinekord kümme korda ümber sätitakse, enne kui asjast asja saab. Teisalt soovitakse ametitelt selgeid juhendeid, kuidas üks või teine asutus selles olukorras oma edasisi samme seadma peaks. Olukord hakkab jooksma seisu, kus tuntakse survet teha midagi tegemise pärast, kuid tulemuste puudumisel varisevad teooriad kokku ning olukord liigub hoopiski suluseisu poole. Juhul kui pidevate eksimuste järel jõutakse tõeliselt toimivate juhendite ja meetmeteni, ei pruugi inimkond neid enam tõsiselt võtta ning väärt nõu jääb hoopis tarvitamata.