Igal alal määratakse võitja, kuid ka tagantpoolt esimeseks tulla ei ole mõnes olukorras kehvem. Suures plaanis oleneb kõik sellest, kuidas asja vaadata. Möödunud aasta tõstis keskmise eestlase kuluartiklid mõneski osas ümber. Nii kulus 2020. aastal leibkonna eelarvest toidule ja eluasemele võrreldes varasemaga 2,2 protsendi võrra rohkem raha, 39 protsenti kogu leibkonna eelarvest. Iga leibkonnaliige tegi sundkulutusi seitsme euro võrra rohkem, keskmiselt 186 eurot ühes kuus.
Sundkulutused on enamasti need, millest pääsevad vaid need, kes ei hooli inimväärsest elust. Toidust laual ega toasoojast. Kõike muud võiks pidada juba priiskamiseks. Priisata aga eestlane ei oska, kõige vähem veel Võrumaal. Nii võib ka kasinust pidada hoopiski vooruseks. Pillav eluviis võib küll mõnus olla, kuid kriisiolukorras võidavad need, kes on piskuga toime tulema harjunud.
Teisalt on priiskajad saanud tunda rohkem rõõmu ja selle arvelt omakorda patareid laadinud, mille energia varal end raskest seisust välja suruda. Küll aga on ka laristajate kukkumine kõrgem ning maandumine seda valusam.
Hiiu, Rapla ja Harju maakonnas tehakse Eesti mõistes kõige suuremaid igakuiseid väljaminekuid: 533, 528 ja 508 eurot. Nii on põua saabudes just nende maakondade elanikud kõige kõrgemalt kukkujad. Teisalt saab tagantpoolt esimene võrumaalane närutamist oskuslikult veelgi kokku tõmmata ning pelgalt vee ja leivaga end uude tõusulainesse vedada. Võrumaa leibkond kulutab kuus alla 400 euro, mida on liidritega võrreldes üle 100 euro vähem.
Tagantpoolt esimeseks jäämist võib vaadelda kui eelist kehvas olukorras toime tulla, kuid teisalt on see ka argade märk. Kehtib reegel, et riskita ei tule ka loorbereid. Igat nüanssi avalikkuse ette toomata ei ole mõistlik ka järeldusi teha. Pole veel kindel, et kuludes kokkuhoidlik võrumaalane pole oma säästusid tallele pannud ja püsikulude kõrvalt kokkuhoituga pärast kriisiaega räsitute kõrval siledana uusi laineid seilama ei asu. Nii saaks tagantpoolt esimene päris esimese tiitli.
