ARVAMUS Kanasitt haiseb tõesti rängalt.

Palun muidugi vabandust s-tähega sõna pärast. Lubati mingi aeg, et enam rumalaid sõnu ei tarvita, ei kõnes, ei kirjas. Kunagi, kui oldi kolmeaastane, veeretati mänguautot põrandal edasi tagasi, selline furgooniga oli, ja räägiti: miilits viib huligaanid vangi, sest nad tegid pahanduse. Nii kaua, kuni ema lõpuks küsis: mis nad siis tegid? Mina vastu: sitt ütlesid! Eks ma tahtsin kangesti „sitt” öelda. Sõnavara lasteaias rikastatud, vaja kasutada. Auto peale oli kirjutatud hoopis ЦИРК, aga kes see Elvas üldse nii väga vene keelt tarvitas.

Niisiis, kanasitt haiseb rängalt. Hullemini kui teised karmis maaelus ette tulevad väljaheited. Võib lausa edetabeli koostada: kanasitt, seasitt, lehmasitt, tükk tühja maad ja hobune. Kuigi hobune pigem väljastab linnutoitu.

Fekaalieksperdi või koprosoofi tiitlit taotlen, sest on neotseeni aegu, st lapsena põllumajandusajakirjanikust emaga tööülesannetel kaasa tilbendatud, mainitud lojustega küll kokku puututud. Karjakutööd kah tehtud.

Mistap väimelalaste – mis see õige sõna küll oleks, praegu kõlab nagu lallallaa – mure, et tuleb mitusada tuhat kana ja matab haisuga kõik elava, täitsa mõistetav. Hais haisuks, silmad võtab ka kipitama, ülipisikesed sitaosakesed lenduvad õhku. Kindlasti on midagi veel. Või vähemalt kunagi oli, et kanafarm läheneb, oli tunda ammu enne, kui paistma hakkas.

Kuigi, jah, kui kogu aeg keskkonna pärast oiata, nagu selle Tartu tselluloositehasega läks või läheb, siis, neh, läheme aga päris puhtasse aega tagasi, kivikirveste manu. Ärme üldse tee midagi. Müüme ITd, regilaulu ja rahvalikke tantse. Mis on muidugi vindi üle keeramine.

Teadmata, puhtalt oletades, meenutaks, et meil on ju Euroopa Liit kaelas. Kuigi ise hääletasin sisseastumise vastu, tuleb tunnistada, mõnes asjas on see täitsa tore moodustis. Et ei pea viisatama, raha vahetama – kuigi ühisrahaks oleks võinud/pidanud võtma Eesti krooni kui kõige ilusama raha üldse, asi see siis Euroopa kroon peale trükkida – et on vahe, mis on juust või või ja mis on toode, näiteks. Mispärast julgeb kahtlustada, et kurjad normid ei lubaks haisupoegagi sellest kanalast välja lennutada.

Aga mis ma siit kaugelt Väimela rahvast õpetan nagu mingi ekspert, milline sõna tuleb tegusõnast eksima.

Keegi – jälle tuleb vabandust lunida halva mälu pärast – kanalavastastest käis välja tõsiselt huvitava vastuväite. Öeldes, et kogu jutt, kuis ikka suur investeering, regionaalareng, majanduskasv ja püha paleus töökohtade loomine on jama. Ei loo see farm Väimelasse mingeid töökohti. Täpsemalt, loob küll, aga mitte Väimela rahvale. Töötajad tulevad mujalt.

Mis, kui natukene mõtiskleda, võib olla rohkem kui tõsi. Ega see tööstuslik kanapidamine nüüd niisama lihtne ka ole, ikka vastavat haridust nõuab. Ja võib arvata, et Väimelas ei leidu piisavalt … ee … kanainsenere?

Mitte sellepärast, et nagu ennast Kilulinna rebinud maakad põlastavad, häh, alevik, teadagi, kõik joovad poe taga Läti viina, normaalset tööjõudu otsi peerutulega. Eluasemelaen 30 aastaks ei tee eliidiks, teate.

Kaege, Väimela on ju kuulus koht kuulsa kooliga. Minuvanused mäletavad küll sovhoostehnikumi reklaame. Nagu on teised kuulsad kohad Jäneda, Tihemetsa, Olustvere, oh, neid on ikka pesu. Praeguseks on sest saanud Võrumaa kutsehariduskeskus, hüva, aga eks nad kahe aasta pärast ikka sajandat kooli sünnipäeva tähista, mispuhul ette palju õnne.

Ainult omal ajal ei õpetanud see kool kanainsenere. Suund veised, sead, sordiseeme. Ega tee seda ka nüüd, kaesin perra: ehitus, IT, mehhatroonika, metall. Mööbliõpetus ka. Mispärast võib arvata, kanadega tegelemiseks pole kohalikel lihtsalt ettevalmistust. Rääkige palju tahate mehhaniseerimisest, e-lahendustest, tarkadest farmidest, ju sinna ikka kulub inimesi, kes oskavad kaheteistkümnes keeles kireda ja teavad, kumb oli enne.

Ehk võib oletada, teadjate kohad kanalas täidavad mujalt tulijad. Ega see meie Eesti tõepoolest kuigi suur ole, lähim kanainseneride pesa on vist Tartus, asi sealt Väimelasse tööle sõita. 70 kilomeetrit, ameeriklasele või venelasele oleks see siinsamas. Tõenäosus, et kanainsener ennast Väimelasse asustab, kah kahtlane – peaaegu kõik on ju laenudega sunnismaised, kus see abikaasa tööd leiab jne. Elanikeregistrisse jäävad tüübid niikuinii sinna, kus seni, kohalik eelarve seega nende maksudest mõhkugi ei saa. Tõepoolest, erilist tolku ei tõota. Võib-olla palgatakse kohalikke mingile lihtsamale tööle, need ei kao kunagi. Aga need pole ametlikult igatsetud kõrgepalgalised suurt maksutulu tõotavad tööpostid.

Tõesti – hirm suur, võimalik kasu väike. Ime siis, et inimesed pahurdavad. Kuigi, nagu selle tselluloositehase, mõnegi muuga, võib-olla ei kuulata lõpuni ära.

Sõiduauto oli kunagi luksusese, praeguseks on ta korraga nii tarbeese kui ka asendamatu neljarattaline pereliige.

Maanteeameti andmetel oli Eestis 2018. aasta juuli lõpu seisuga arvel 740 100 sõiduautot, seega iga teise Eesti elaniku kohta üks auto. Hoolimata lühiajalistest kõikumistest (näiteks kümnend tagasi majanduskriisi ajal) on tegemist olnud kasvutrendiga ning näitaja on jõudnud kõrgemale tasemele kui kunagi varem. Selle sajandi algusaastatel oli iga kolme elaniku kohta üks sõiduauto. Vabariigi algusaastatel, 1921. aastal registreeriti sõiduautosid aga kõigest 110 ehk 10 000 elaniku kohta üks auto.

Naabritega võrreldes jäime Soomele veidi alla (seal oli 2017. aastal 621 sõiduautot 1000 elaniku kohta), Lätit (356 sõiduautot 1000 elaniku kohta) aga edestasime. Samasugune oli pingerida ka ligi sajand varem, 1925. aasta: Soomes oli ühe sõiduauto kohta 435 elanikku, Eestis 2493 ning Lätis 4100. Kuigi toona võis sõiduautosid tänavatel üsna harva kohata, kasvas nende arv aja jooksul märkimisväärselt: 1930. aastal oli Eestis sõiduautosid 3,5, Soomes 3 ja Lätis 3,7 korda rohkem kui viis aastat varem.

Autodega käib kaasas ka negatiivne pool – liiklusõnnetused. 2016. aasta andmete põhjal jääb Eesti liikluses hukkunute või vigasaanute näitaja poolest allapoole EL keskmist, samas on juba üks liikluses hukkunu või vigasaanu liiga palju ning pidevalt otsitakse meetmeid liikluse turvalisemaks muutmiseks. Kõrgema autostumise tasemega käib kaasas ka suhteliselt (ehk arvestades elanike arvuga) rohkem vigastatutega liiklusõnnetusi.

Neid, kes ei sõltu oma igapäevases liikumises autost, on jäänud vähemaks. Statistikaameti andmetel kasutas 2017. aastal tööle minekuks autot iga teine hõivatu, 20 aastat varem iga neljas. Alternatiivsete liikumisviiside (jalgsi, jalgrattaga, mopeedi, mootorratta või ühistranspordiga) tööle minejate osatähtsus on aga järk-järgult kahanenud. Samas tuleb tõdeda, et inimesed elavad töökohast üha kaugemal. Kui 1998. aastal oli keskmine töökoha kaugus elukohast 7,3 kilomeetrit, siis 2017. aastal juba 11 kilomeetrit. Jalgsi tööle minejate puhul oli töökoha keskmine kaugus elukohast alla kahe kilomeetri, autoga tööle liikujatel aga ligikaudu kümme korda pikem.