ARVAMUS

Väike Eesti võib nüüd vabamalt hingata. Ei enam meeletuid debatte, arvutuid ja närvesöövaid kohtumisi rahvaga, salatubade kokkuleppeid ja kõike muud veel, mida lihtinimene ei teagi.

Saime ilmselt hea presidendi. Lahkunud presidendi Toomas Hendrik Ilvese sõnul on uus president Kersti Kaljulaid tark ja otsustamisvõimeline. Nad on tundnud teineteist juba ammusest ajast.

On ka teisi tipp-poliitikuid, kes ammuse tutvuse põhjal teda soojalt tunnustavad. Aga on ka palju kõhklejaid, uskmatuid Toomaseid, kes uue presidendikandidaadi esilekerkimise puhul südantlõhestavalt irisesid. Põhjusel, et nad pole temaga koos puuda soolagi ära söönud, nagu hea tava nõuab. Kindluse mõttes nõuab.

Tuhat tänu riikogu vanematekogule, kes sellise inimese üles leidsid, keda sai kokkuleppeliselt kõikide erakondadega kõrgele kohale valida. Vastu kõhklejate-irisejate tahtmist.

Mida kõigest sellest, eeskätt vabariigi suurpäevast ja meie uuest presidendist Kersti Kaljulaiust arvab Kuuse-taat?

Esmalt seda, et kui sai sellel teemal kord öeldud A, siis tuleb öelda ka B. Ehk mida arvata uuest presidendist idamaise näolugemiskunsti seisukohast vaadatuna.

Eelmisel korral juba seletasin, et kõrgetele ametikohtadele isiku leidmiseks, valimiseks, määramiseks tuleks eelistada tema välimust või vähemalt arvestada sellega. Kas tal on kõrge laup, pikk sirge nina, kulmudest kõrgemale ulatuvad kõrvad, ja eelkõige – kas tal on püstine näokuju?

Mitu eelnenud kandidaati andsid mõõdu välja. Siim Kallase tõmbasin kohe võimaluse puudumise tõttu maha. Ta proovis neljal korral ja edutult. Mailis Repsil jäi lõppvooru pääsemisest paar häält puudu, vist mingi erakondade kokkumängu tõttu. Pole viga. Küllap leidub talle Eestis või Euroopa Liidus edaspidi ka kõrgeid kohti. Ülejäänud kandidaatidele ma mingit lootust ei andnud. Ja õigesti tegin. Silmnägu ei peta. Ei ole võimalik petta saada uue presidendi Kersti Kaljulaiu puhul.

Peale varem välja toodud tunnuste ütleb näolugemiskunst tema kohta veel palju häid sõnu.

Näiteks.

Inimese puhul, kelle kulmud on silmadest veidi pikemad ja kauni lõimimisega, vihjab see väga kõrgele intelligentsusele.

Inimene, kelle ninasõõrmed on ümmargused, on väga leidlik ja originaalne. Inimene, kelle huuled on paksud, kindla joonega, on väga aus. Kui huuled moodustavad sulgunult pika sirge joone, näitab see, et tegemist on metoodilise, kaalutleva, piinlikult täpse isikuga, kes jõuab ühiskonnas harilikult silmapaistvale positsioonile. Kui ülahuule joon on keskosas täiuslikult sirge, ent otsad langevad veidi, on inimene erakordselt energiline ja taltsutamatult innukas. Suujoone ebatasasus on kindel märk leidlikkusest.

Võib veel lisada, et väljapoole eenduv suu näitab, et inimene on aktiivne, otsustav ja kiire mõtlemisega. Kes nägi teles uue presidendi esimest pressikonverentsi, võis kergelt taibata, kellega tegemist.

Annan andeks kõigile televaatajatele, kes pole suutnud Kersti Kaljulaius ära tunda sümpaatset ja kõrge vaimsusega presidenti. Samuti vastasrindlastele, kes veel valimisprotseduuri käigus püüdsid toimuva suhtes oma vastumeelsust näidata. Meelemuutuseks aega on.

Eriti torkas silma riigikogulase Heimar Lengi püüd midagi originaalset demonstreerida, end vapustatud vahelikuna näidata, kurta valikuvõimaluste puudumise üle. Tema olla ikka harjunud oma peaga mõtlema ja ei ole kaht kandidaati, kelle puhul õige leida, pole kelle poolt või vastu hääletada.

Aga kui asjale loogiliselt läheneda, siis valikuvõimalus ikkagi oli: kas toetada Kaljulaiu kandidatuuri või mitte. Ka kaks eri võimalust ei pruugi veel positiivset lahendust anda. Peaaegu igale koolijütsile tuleb meelde juhtum eesliga, kes suri nälga kahe heinakuhja vahel, sest ei suutnud otsustada, kummas kuhjas on parem hein.

Kui nüüd siit veel veidi edasi arutada, siis kõigile ei tarvitse meeldida ka see, et kaks kahega korrutades on neli. Et vahest võiks olla näiteks viis.

Riigikogu pidi kindlalt seisma joonel, et kaks korda kaks on neli, ja mitte otsima veel mingit muud varianti.

Nüüd on tegu tehtud ja karavan saab edasi minna, kuigi mõni koer haugub veel pikka aega tagantjärele.

Kuuse-taat jääb ka oma liistude juurde, et idamaade tarkusest on mõnikord kasu isegi nii tähtsas asjas nagu presidendivalimine. Pigemini on see ikkagi mõistlikum kui presidendi otsevalimine, mida nii püsivalt propageeritakse. Meie oludes ja ettevalmistuse taseme puhul võib see kõne alla tulla 20–30 aasta pärast, ühtsema otsustusvõime puudumise tõttu valimise ajal. Alustada võiks vallavanema otsevalimisega.

Isegi astroloogid, selgeltnägijad võivad anda targemat nõu. Tähetark Mang eelistas ka presidendina Repsi Kaljulaiule. Ühe selgeltnägija veidi kokkuklopsimise ilmet võtvast nägemusest oli ka veidi rohkem kasu kui erakondade võimunäitamisest ja omavahelisest konkureerimisest, millest küll lõpuks mõnusalt üle saadi.

Ikka teie Kuuse-taat

Esmaspäeval vahetab esimene Eesti enneolematu pidulikkusega presidenti. Kuuendal katsel sai ta valitud. Armutult lasid ajakirjandus ja netikommentaatorid (või erakondade netitrollid) ribadeks kõik, kes julgesid kampaania korras kandideerida. Viga on selle paugutamise tõttu saanud mitme inimese renomee ja mõranenud ka mõned erakonnad. Valimistega seotud seltskond on haldusreformi ja ilmselt ka riigireformi väärt. Ehk oleks aeg põhiseadust uuendada, et presidenti (kui ta nii vajalik on) saaks valida riigi kogu rahvas? Ja mõistlik oleks lõpetada see e-valimiste promo. Tunnistavad ju Eesti tõelised sõbrad USAst, et meie suur idanaaber toimetab nende kõige salajasemates arvutivõrkudes nagu oma kodus. Kas meil on teisiti?

Riigikogu ei oleks pidanud kiirustama tööpäeva lõpuks äravalimisega, vaid leppima kokku kindlad reeglid, kuidas seda teha.

Kas end vabaks ja sõltumatuks laulnud rahvas on ikka nõus esimese Eestiga selles, et presidenditool on euroliidust errulastud nomenklatuuritöötajate mugavaks reserv-istumispaigaks? Äkki on niisugune soov pisut hilinenud, sest euroliidu vägevad kipuvad sealt ise juba ära. Kas on meie kohalike „rahvajuhtide” pingid praeguseks tühjad ja peale Soomes töö leidnud Kalevipoegade on Maarjamaalt lahkunud ka demokraatia – valimiste asemel lepiti kiirustava poolthääletamisega.

Aeg on niikaugel, et „eliidil” tuleks lasta nautida neidsamu töötutoetusi, töövõimetus- ja rahvapensioni, mis kogu rahval – ehk paneks see tõsisemalt määrama suunda, kuhu Eestit juhtida. Brüsseli tulnukaid oli seekord kandidaatide seas kaks. Kui tahetakse sedamoodi, siis pidagugi Brüssel ülal nii oma kohalikke vürstikesi kui ka nende kaasasid, tagagu neile eluaegsed hüved ja uhked matused.

Enne veel kui kontrollikoja tool on jõudnud jahtuda, on taasalanud ekspeaministri ja eksriigikontrolöri kontrollikotta saatmise saaga. Meest on väntsutatud sama kaua kui kampaania läbi teinud ekspresidendikandidaate.

Kiirpresidendimääramist silmas pidades tasuks kiirkorras kontrollikotta saata näiteks üks tublidest Luhamaa tollitöötajatest.