Meil on põhjanaabritega 100 aasta juubel lähestikku – Soome Vabariik on Eesti Vabariigist ametliku käsitluse järgi vaid mõned kuud vanem. Oleme ikka oma ajalugu aegadeks jaganud. Igapäevasuhtluseski räägime Rootsi, Saksa, Vene, Pätsi ja nõukogude ajast. Selline on väikeriikide saatus. Balti ketis seistes arvasime, et tulemas on Eesti aeg. Tuli hoopis Soome aeg. Ega meie ajalood palju erine: meid pöörasid mõõga abil ristiusku sakslased ja taanlased, soomlasi rootslased ja taanlased. Puna-Vene võttis Soomelt Karjala, ka Eesti on pindalalt suurem olnud.
Isemeelne Põhjamaa astus teise maailmasõtta natside poolel, lõpetas aga selle võitjate poolel. Ometi pandi ta sõjakahjusid hüvitama (muu hulgas traalisid soomlased Balti merel miine). Meie kontributsiooni ei maksnud. Eesti varustas mõlemat võitlevat poolt jõudumööda kahurilihaga ja sai pärast võitjalt hulga Siberi-tuusikuid. NATOsse astumata jätmine näitab, et Venemaaga 1313kilomeetrist piiri omav Soome loodab rohkem oma diplomaatidele kui püssimeestele.
Saja-aastaseks saav Eesti on üsna põdur. Meie juhid kritiseerivad küll Soome idapoliitkat ja ennustavad Soomele tumedat tulevikku, kuid alates Georg Otsa nimelisest laevast ja eestlaste Soome televisiooni lembusest oleme jõudnud selleni, et lausa sonime Soomest. Soome veab eestlasi tööle terve laevastik, lugematu arv meie endisi kaasmaalasi töötab ja elab seal püsivalt. Vaielda ju võib, aga kui vaadata üht edukaimat praeguse Eesti firmadest, Tallinkit, tuleb tunnistada, et isegi Kalevipoegade üle lahe vedamine on üsnagi tulus ja jätkusuutlik äri.
Soomlastel oli Nokia. Meie riigi tasemelgi toetatud suurprojektid kisuvad aga suuremalt jaolt kas Autorolloks või Ärmaks. Eesti juubeli tähistajad ei peaks pahandama, kui president jagaks aumärke ka Soome sotsiaalametnikele ja tublimatele tööandjaile. Kui palju on Eestis ehitatud uusi kodusid ja kasvatatud üles lapsi põhjanaabrite juures teenitud rahaga? Kui paljud pered on põhjanaabri armust leiva lauale saanud?
Ja oodakem edasi Eesti aega – Ansipki ju justkui lubas.
