Eesti vajab haldusreformi nii keskvõimu kui ka kohalikul tasandil, kuid praegu sunnitakse riigikogu nõustuma omavalitsuste mehaanilise liitmisega, millel puudub sisu. Kui valitsus sisulisi ettepanekuid ei arvesta, korraldab opositsioon protestiks ööistungid.

Haldusreformi puudutavate arutelude üks põhiküsimusi on: millised saavad olema liitumise mõjud ja mil moel paraneb sellest elanike elukvaliteet? Liitunud omavalitsustele pakutakse hüvitist, kuid rahasüst saab mõne aja pärast otsa. Väga tähtis on teada, mis juhtub omavalitsustes pärast seda.

Kui omavalitsuste tulubaas ühinemiste järel ei tõuse, koonduvad omavalitsuste pakutavad teenused üha enam keskustesse. Nende kvaliteet võib paraneda, kuid nende kättesaadavus mitte. Inimestele on aus öelda: selleks, et neid teenuseid tarbida, peavad nad ise rohkem kulusid kandma. Pean siin silmas laste lasteaia- ja koolitee pikenemist, arstiabi koondumist linnadesse jne.

Riigivalitsus ja omavalitsused peavad olema suutelised pakkuma kogu Eestis head elukeskkonda ning häid kättesaadavaid teenuseid võimalikult lähedal inimese elukohale. Reformi on kindlasti vaja, kuid reformi toetamiseks peaks konkreetsemalt ära jaotama riigi ja omavalitsuste ülesanded ning nende ülesannete täitmiseks peab riik tagama piisava rahalise katte.

Praegu peetakse reformi vajalikuks, kuid unustatakse, miks me oleme sellisesse seisu jõudnud. Reformi on vaja, kuid vaja on eelkõige sellepärast, et sellises olukorras oleme olematu regionaalpoliitika ja ükskõiksuse tõttu, mis on puudutanud maapiirkondi ja nende toimetulekut väga pikka aega. Poliitika, mille kohaselt oma eluga hakkamasaamine on vaid inimese enda mure, ei ole jätkusuutlik.

Ükskõikse poliitika tulemusel on hääbunud elutegevus ääremaadel ja üha enam näib, et praegu välja pakutud haldusreformi versiooni tagajärjel koondub elutegevus keskustesse senisest veel kiiremini.

Kõige suurem puudus on, et omavalitsuste liitumised ei arvesta praegu kohalike elanike huvidega. Ühinemised käivad enamasti erakondade ja omavalitsusjuhtide sõpruskondade pinnal. Rohkem on vaja kuulata külaseltse ja kohalikke inimesi, arvestades inimeste igapäevast liikumist, traditsioone ja muid kohalikele elanikele olulisi asjaolusid. Ühesõnaga: pilt ei peaks olema nii mustvalge, nagu see praegu on.

Täiesti põhjendamatu on omavalitsuste sundliitmine, mis juhtub järgmisest aastast pärast seda, kui vabatahtlik liitumine lõpeb. Ma usun, et omavalitsustele tuleks anda enam aega, et sedalaadi otsuseid teha. Mitte teha kusagilt kõrgemalt poolt otsus, mis kohalikest inimestest sisuliselt üle rullib. Keskfraktsioon on riigikogus teinud mitmeid sisulisi muudatusettepanekuid, kuid põhiseaduskomisjon neist põhilisemaid kahjuks ei arvestanud. Olulisi vastuseid loodame saada ka peaministrilt Taavi Rõivaselt, kelle oleme kutsunud fraktsiooni haldusreformiga seonduvat selgitama. Praegune olukord viitab selgelt sellele, et kui riigikogu peab haldusreformi ostma kui põrsast kotis, siis sellega ilmselgelt kaasa ei minda. Tulemas on ööistung, mis sunnib koalitsiooni reformi sisule rohkem mõtlema.

Wermo annab tänases lehes teada oma edust pärast rasket mõõnaperioodi ning plaanitavast laienemisest. Lähiaja suurimaks väljakutseks pole aga mitte toodanguga seotud teemad, vaid tööjõu leidmine. Seejuures meenub selline vestlus ka teise mööblitööstuse, Võru Seedriga.

Mõlemad ettevõtted kurdavad Võru noorte suhtumise üle, töövestlusele tulles tuntakse esimese ja sageli ainsa asjana huvi palga vastu. Olematute oskuste ja kogemuste eest neile neljakohalist numbrit loomulikult ei pakuta. Noorte pilk pöördubki seejärel sõprade, tuttavate või vanemate kiidetud Soome töö poole.

Mööblitöösturid on nõutud. Kas noortele kuutasu osas kogemustega spetsialistide arvelt järele anda? Või ikkagi hoida selg sirgena lootuses, et õnnestub noortega väljaõppe ajaks mõistlik tasu kokku leppida? Suure tõenäosusega jäädakse viimasel juhul noortest ilma.

Illusioonid. Soome põgenemisel võib arvestada, et algajale ehitustöölisele pakutav 1500 eurot on emotsionaalne summa, millest reaalsuses jääb sageli kätte vaid kolmandik. Suure numbri lummuses unustatakse näiteks elamis- ja transpordikulud.

Kui Võrus maksab korter näiteks 100 eurot kuus, siis Soomes on eluaseme üürihind vähemalt 500 eurot. Ja millisest elukvaliteedist saab rääkida viiekesi kahetoalises korteris elades? Võru vahet sõites ja siin elumõnusid nautides kulub allesjäänud kolmandik lihtsalt transpordi peale.

Noorus on teadagi seiklemise aeg, pisiprobleemid noori ei heiduta. Muret tekitab mõtteviis, et kiire teenimisvõimaluse lootuses ohverdatakse sageli oma tulevik, korraliku kutse- või kõrghariduse asemel pakutakse ennast Soome lihttöödele.

Eesti majandus kosub ja inimeste elatustase aastate jooksul kõigest hoolimata tõuseb. Ilma hariduseta on siingi kümne aasta pärast raske hakkama saada. Olgu see siis kõrgharidus või kutseharidus, targad inimesed ja õppinud meistrid leiavad alati tööd.

Meenub veel kolmaski vestlus. Mõniste vallas Koemetsa külas endale tisleritöökoja rajanud Rein Kalal on kuudepikkune tööde järjekord. Oskustega tisler pole endale reklaami teinud, jutt väärt töömehest liigub suust suhu. Ja võib üsna kindel olla, et mehe teenistus on suurem kui mõnel Soome õnnekütil.