Juuni lõpus Võrus toimuv võidupüha paraad ja sellega seotud sündmused on vaieldamatult kohalik suursündmus. Võrukad on sellest aru saanud ning tahavad suurest tähelepanust ja tuhandetest külalistest ka kasu lõigata. Seda muidugi heas mõttes.

Tänasest lehest võib lugeda, et kõik ettevõtlikud inimesed tahavad just sellel ajaperioodil korraldada kõikvõimalikke avamisi ja üritust. Varasemate aastate põhjal oleks aga põhjust rääkida ka võimalikest riskidest.

Eelmisel aastal võidupüha paraadi korraldanud Hiiu maakond andis teatepulga selleks aastaks üle Võrumaale, hiidlaste maavanem Riho Rahuoja loetles eile tagantjärele riske, mis pidustusi ja korraldustööd võivad ohustada.

Ilmariskid. Jaanipäev on Eestis traditsiooniliselt vihmane ja tuuline. Ilm oli vesine nii 2014. aastal Valgas kui ka eelmisel aastal Kärdlas. Hiidlastel siiski vedas, mere ääres pidustuste ajal  korraldatud langevarjuhüpped jõudsid vaevu lõppeda, kui taevaluugid kell 16.30 avanesid. Ilmarisk puudutab kõiki, nii osalejaid kui ka külalisi, samuti lennukite ja helikopterite ülesõite.

Ajagraafik. Kuigi Kärdlas mindi osavõtjate ja külaliste liikumisskeemide joonistamisel detailideni ning kõnniti teekonna erinevad osad ka läbi, esines ikkagi väikeseid ajalisi nihkeid. Arvestades korraldamisega seotud asjameeste hulka ja televisiooni otseülekandeid, peab kogu asi toimima kellavärgi täpsusega.

Logistika. Võru ja Valga on pealinna jaoks maanteed mööda kaugeimad maakonnakeskused, seega tuleb arvestada tiheda liikluse ja külaliste võimaliku hilinemisega. Logistilise probleemi ees oli ka Kärdla, nende jaoks oli siiski suurem probleem inimeste ja tehnika praamidega üleveo ning lisareiside korraldamine. Logistika puudutab ka kõikvõimalikke kohalikke liikluspiiranguid ja parkimist.

Majutus. Paljud Kärdla majutuskohad broneeriti juba jaanuaris, kasutusele tulid seejuures ka koolide võimlad ja saalid. Nii mõnedki majutusettevõtjad said aga ninanipsu, sest just enne võidupüha öeldi mitmel juhul plaanide muutumise tõttu kohad üles. Ja viimasel hetkel uute soovijate leidmine tekitas peavalu. Broneeringute tegemisel oleks majutajatel mõistlik küsida osalist ettemaksu.

Räpinas toimunud Põlvamaa arengukonverentsil esinenute läbivaks mõtteks oli, et reformide edenemiseks puudub järjepidev strateegia, mis kestab olenemata sellest, kes võimutüüri juures on. Seda kinnitasid nii Läti, Soome kui ka meie esinejad. Kurb on aastal 2016 tõdeda, et meil ei ole valitsemiskultuuri.

Tasub meenutada, kui õhinapõhiselt me hiljuti rääkisime tõmbekeskustest, ja loomulikult maksime ka palka nendele tõmbekeskuste strateegidele. Nüüd ehitame üles ja valmistume lõpule viima järjekordset haldusreformi.

Räpinasse ei saanud minister kohale tulla ning esines pigem mitte videotervituse, vaid videoähvardusega. Räpinas jäi peale pikaajalise strateegia kõlama ka vajadus tõsta juhtimiskultuuri, mis on valitsemiskultuuri lahutamatu osa.

Asjatundjate sõnul ei ole praegu seadus number üks mitte riigieelarve, vaid haldusreform, millel on lastud mõnusalt libiseda läbi aastakümnete, sest riigil pole aastakümnete jooksul olnud arengustrateegiat. On huvigruppide hüplemine, kes kandideerivad küll valitsema, kuid ainult lühikeseks ajaks.

Meenutagem, kes meil oleks praegu peaminister, kui ta poleks nii-öelda põgenenud Brüsselisse. Nüüd kandideerib sama mees presidendiks!?

Teenekas ajaloolane Aadu Must on küsinud: kes sobib Eesti presidendiks ja millist presidenti Eesti vajab? Aadu Must küsib: miks me ei räägi, mis president tegema peab?

Taas on tegu valitsemiskultuuri ja juhtimiskultuuriga. Küllap on seda märgatud ka Euroopas. Meid ei võeta tõsiselt. Hiljutises raadiosaates „Reporteritund” öeldi välja, et meid ei võeta tõsiselt selle pärast, et koalitsioonipoliitikud tegutsevad nagu omaaegsed pioneerid raporteid kirjutades.

Näidet sellisest raportist kujutab endast ka haldusreformi seaduse eelnõu. Tartu ülikooli regionaalplaneerimise dotsent Garri Raagma märkis, et kui haldusreformi seadus mahub 26 leheküljele, siis seletuskiri on üle nelja korra pikem ehk 108 lehekülge.

Kas me sellist haldusreformi tahamegi? Kas selline reform väärib omavalitsuse töötajate närvikulu ja pidevat kohvri otsas istumist?