ARVAMUS

Tallinnas turritavad võimsad kivirahnud, hoiatamaks vaenulikke tulijaid.

Veerand sajandit tagasi oli Eestis sadakond rahakat mobiiltelefoni omanikku. Mobira Sityman kaalus kolmveerand kilo ja korraga sai rääkida kümme minutit. Telefone sai ka rentida.

21. mail näeb Tallinna tänavatel esmakordselt Žigulisid kirjaga „Politsei”.

6. augustil 1991. aastal laadis interneti leiutaja Tim Berners-Lee veebi üles esimehe lehekülje: info.cern.ch.

19. augustil asus Luhamaalt Tallinna poole teele Pihkva dessantdiviisi soomuskolonn. Valgjärve raadio- ja telemasti töötajad lülitavad masti valgustid välja ja osa soomukitest eksleb Kanepi ja Saverna vahele jäävatel kõrvalteedel.

19. augustil oli NSV Liidus võim läinud Riikliku Eriolukorra Komitee kätte.

20. augusti hilisõhtul kell 23.02 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse „Eesti riiklikust iseseisvusest”. Otsuse poolt oli kohal olnud 70 rahvasaadikust 69. Üks saadik lahkus hääletamise ajaks saalist WCsse.

21. augustil on mitmed soomukid maantee äärde toppama jäänud või lausa kraavi sõitnud, kuid siiski jätkus neid, kes hommikul Tallinna teletorni juurde jõudsid.

21. augusti pärastlõunaks on selge, et riigipööre Moskvas on läbi kukkunud. Dessantväelased lahkuvad teletorni juurest.

22. augustil tunnustab esimesena Eesti iseseisvust Island.

23. augusti hommikul viiakse EKP Keskkomitee hoone eest minema V. I. Lenini ausammas.

24. augustil tunnustab Eesti iseseisvust Vene Föderatsioon.

25. augustil tunnustab meie iseseisvust esimese Lääne suurriigina Prantsusmaa.

1991. oli otsustav aasta. Paljud on nimetanud Eestimaa ilusaimaks aastaks 1988. aastat – laulva revolutsiooni aastat, mil oldi nõus sööma kartulikoori.

Ei saa unustada, et veelgi varem, 1987. aasta 21. oktoobril alustas Võrus tegevust Vaba-Sõltumatu Noortekolonn Nr 1.

Rõõmsat taasiseseisvuspäeva!

Sel laupäeval, 20. augustil möödub 25 aastat iseseisvuse taastamisest. Selle aruka otsuse tegid Toompea lossis 69 eestimeelset inimest. Eesti on iseseisev riik.

Tänavu augusti lõpus koguneb riigikogu, et valida Eestile president. Selle saavutamiseks tuleb tema toetuseks saada kokku 68 häält.

Ehkki 25 on ilus number, pean tõenäoliseks, et suuremat tähelepanu pälvib presidendivalimiste protseduur. Tegemist on tähtsaima riigitegelasega, kes ametis ka viie aasta pärast – vabariigi 30. taassünnipäeval.

69 inimese otsus peegeldas tollel hetkel valitsenud jõudude tasakaalu. Samuti üksmeelt, mis oli piisav, et langetada selles küsimuses otsus.

Nüüd, 25 aastat hiljem on vaja presidendi valimiseks 68 inimese üksmeelt, mida praeguse seisuga pole leitud.

Tundub, et rasketel aegadel on otsuseid lihtsam teha – 1991. aasta 20. augustil olid kommunistid parlamendisaalis ja võõrad tankid Tallinna tänavatel. Siiski suudeti kokku leppida iseseisvuse taastamises.

Tänavu augustis on riigikogus 101 tõelist patriooti, kes on igaüks keskendunud enda seisukoha kaitsmisele. Seetõttu ei suuda nad üsna kindlasti kõrvalise abita neljandat okupatsioonijärgset presidenti valida. Parlament on raskustes talle pandud ülesande täitmisega. See pole kiiduväärne olukord, sest riigikogu peamine ülesanne on tähtsates küsimustes kokku leppida ja otsus langetada.

On selge, et nende presidendivalimiste tulemus saab olema natuke ootamatu. Seda seetõttu, et mõningast üksmeelt võib näha vaid kandidaatide suhtes, kelle suurim parlamendifraktsioon on välistanud (Jõks), või kelle ülesseadmiseks ei ole piisavalt toetust (Nestor). Ühe erakonna kolm tõenäolist kandidaati (Kaljurand, Kallas, Paet) ei tekita tunnet, et Reformierakonna piireski oleks suudetud selgust luua. Ülejäänud kandidaadid (Reps, Helme) on nagu poliitilised saarekesed, mis võivad kaldaga põrkuda vaid juhuse läbi.

Iseseisvust taastades viidati sama aasta märtsis toimunud rahvaküsitlusele. Sellega väljendasid Eesti inimesed toetust iseseisvuse taastamisele.

Parlamentaarsel viisil iseseisvuse taastamisel oli sellele tulemusele (otsust toetas vastajatest 77,83 protsenti) tugineda ülimalt praktiline. Viidi ju ellu rahva otseselt väljendatud tahet.
Parlamentarism eeldab lugupidavat dialoogi ja selle kaudu sündivat ühist seisukohta. Praegu tuleks leida 68 saadiku ühisosa.

See võiks olla nägemus ootustest, millistele vastavas kandidaadis ollakse valmis (68 saadikuga) kokku leppima. Suurimaks pettumuseks pean valitsuserakondade tahte puudumist tõsiseks koostööks presidendi valimiseks. Jääb mulje, justkui nemad ei vastutakski riigikogus mõistlike otsuste langetamise eest. Sellest tähtsam on olnud poliitikute isiklike seisukohtade väljendamine televisioonis ja mujal meedias.

On selge, et Eesti saab lõpuks presidendi, kasvõi läbi kurbmängu. Juhuslikkuse vähendamiseks peaksid erakonnad leidma (ühiselt) vastused väga lihtsatele küsimustele. Nende järgi saab joonistada järgmise presidendi piirjooned. Eeldades, et erakonnad esindavad arvestatava hulga valijate huve, peaks see pilt vastama ka ühiskonna üldistele ootustele.

Iseseisvuse taastamise aastapäeva künnisel on selles kontekstis suuri küsimusi kokku kolm.

Need on: 1. Kas Eesti on tulevikus rahvusriik? 2. Milliseks Eesti tahab, et kujuneks Euroopa Liidu ja NATO tulevik? 3. Kuidas vältida keskmise haridustaseme tõusu juures sündide arvu jätkuvat kahanemist?

Need küsimused vajavad vastuseid, sest suur osa praegusest ühiskondlikust ebakindlusest on tingitud just sellest, et nendele küsimustele pole selgeid vastuseid. Pigem viiakse justkui samm-sammult ellu otsuseid, mis on justkui iseenesest langenud. Selliseid ei pea põhjendama ega mõistma, ainult täitma.

Kui ühist nägemust ei sünni, jätkub poliitiline avangard ja Eesti saab presidendi läbi poliitilise ruleti. Samas suudab Eesti neid kolme küsimust vastamata jättes ajateljel vaid määramatuse suunas lohiseda.