ARVAMUS

Kohe saab täis 365 päeva ja ööd, 365 hommikut ja õhtut … Sügisest sai talv, talvest kevad ja kevadest suvi, tuli taas sügis, kuid Markkust pole tulnud …

Igal aastal jääb koju tulemata kümmekond Eestimaa inimest. Kas seda on vähe või palju? Isegi kui tulemata jääks üks inimene, oleks juba palju, sest kuidas mõõta mõõtmatut hingevalu.
Kui kuulata, et päevakorda on jõudnud tõusta kinnipeetavate suitsetamise keelamine, siis miks ei ole sinna veel jõudnud kadunud inimeste leidmise-otsimise teema?

Sihtasutuse Kadunud juht Aare Rüütel ei kaota kunagi lootust, sest inimesed ei saa ju sõna otseses mõttes haihtuda. Midagi peab alles jääma ja seda midagit peabki otsima, otsima, otsima.
Otsimine oleks tulemuslikum ja hingevalu mõõtmatult vähem, kui seadusega oleks sätestatud, et saaks kasutada maksimaalseid menetlustoiminguid.

Kui kurjategijal õnnestub otseselt kuriteole viitavad jäljed peita – ja võib sada protsenti kindel olla, et seda püüab teha sada protsenti kurjategijaid –, siis kriminaalasja alustamiseks alust ei ole.

Selline lähenemine annab hingevalule veelgi valu juurde. Miks mitte asuda kinnipeetavate suitsetamise keelamisega paralleelselt kokku panema kadunud inimeste otsimise seaduse eelnõud?

Miks on poliitikud nii kartlikud? Ühes huumorisaates kartis poliitik arste ja süste. Igasuguseid süste kartis, kuid siis täpsustas, et rahasüste ei karda. Selge, et rahasüste ootavad arstidki, õpetajadki, päästjadki, haigekassagi.

Me ei märkagi, et oleme sattunud rööprähklemisse. Võib ju tunduda, et teeme tublisti tööd ja seadusi, kuid tulemusi ja produktiivsust ei ole. Isegi inimlikkus haihtub. Toimikule langeb unustuste tolm, mitte aga südamevalule.

Eelmisel laupäeval oli päikesepaisteline päev ning ühel hetkel tundus, et Markkuse otsingud saavad uue sisu või lausa lahenduse. Leiti võti, millel politsei andmeil esmase kontrolli järgi puudub seos Markkusega.

Kus on see võti, mis avaks 365 päeva suletud olnud ukse? Otsimist tuleb jätkata. Otsingufondi arvelduskonto number on EE441010220248190225.

Haridus- ja teadusministeerium ning sihtasutus Innove on loonud ja loomas uut nii-öelda indeksite süsteemi, kuidas hinnata erinevaid gümnaasiume peale riigieksami tulemustele. Teisipäeval tuldi avalikkuse ette plaaniga hakata koolide hindeid andma nende panuse järgi.

Nii nagu õpilastele, hakatakse ka koolidele seega edaspidi konkreetseid hindeid andma näiteks õpilaste võimekuse, varasemate teadmiste, kooli asukohaga seotud võimaluste jm alusel. See on aga alles algus. Lähiaastatel võetakse kasutusele lisanäitajad, edaspidi hakatakse hankima infot ka õpilaste rahulolu, kiusamiste, puudumiste ja õpingute jätkamise kohta.

Uus süsteem peaks justkui aitama nii tava- kui ka eliitkoole. Mõlemad on seni elanud rahulolevalt oma mullis. Tavakoolid on leppinud olukorraga, et eliitkoolid korjavadki õpilasturult koorekihi. Eliitkoolid aga juba arvestavadki sellega, et saavad endale andekamad põhikoolilõpetajad ja tagavad sellega kõrgema koha koolide pingereas. Kas uue hindamispoliitikaga lüüakse kaardid nüüd sassi?

Kas haridustööd on mõtet pingeritta panna? See on mõnes mõttes surve tekitamine nii koolijuhtidele, õpetajatele, lastele kui ka nende vanematele. Samas, meile kõigile meeldivad pingeread, meeldib olla selles osaline ja olla seal ka võimalikult kõrgel kohal. Ja me kõik mõtleme oma laste tulevikule.

Eile avaldati erinevatel meetoditel arvutatud koolide edetabeleid. Segadust on palju. Küsimus on, kas riigi uued indeksid teevad hindamist lihtsamaks või hoopis keerulisemaks. Võrumaal on viis gümnaasiumi. Edatabelite põhjal reastuvad koolid erinevalt. Ühes edetabelis on reastus Vastseliina, Võru, Antsla, Parksepa ja Varstu. Teises edetabelis on Võru aga Vastseliinast ees.

Häid tulemusi on võimalik saavutada erinevas piirkonnas, erineva suurusega õppasutustes ja mõlemast soost õpilastel. Kõik on suhteline. Eesti koolivõrgustik on siiski täpselt nii tugev, kui on selle kõige nõrgem lüli. Ja seesugused indeksid panevad meid vähemalt kaasa mõtlema, kas, kuidas ja mida on võimalik parandada.