Antslas elanike negatiivne reaktsioon

Antslas on kired lõkkel ja rahulolematus suur, sest Lõuna-Eesti Hooldekeskus on teinud ettepaneku rajada erihoolekandeasutus kahe 30kohalise hoonega. Volikogu on andnud nõusoleku, eraldanud maa ja algatanud detailplaneeringu. Kuid kohalikud inimesed väidavad, et nende arvamust ei ole küsitud ning kahtlustavad, et volikogu on oma otsuse teinud kiirustades ja kallutatult. Vallavanem jällegi imestab, et kus need vastuhääled siis olid, kui asjad alles arutusel olid. Kas Antsla vallas elab eriliselt suur hulk sallimatuid ning kitsarinnalisi inimesi, nagu Lõunalehe 13. aprillil ilmunud artiklist mulje võiks jääda?

Sotsiaalvaldkonna spetsialistina julgen öelda, et Antsla inimestega on kõik korras – hälbivad normi piirides, kõik reaktsioonid on kohased ja tegelikult väga tavapärased erihoolekandeasutuste ümberkorraldamisel ning üldisemalt kehvalt juhitud muudatuste puhul.

Eesmärk

Protsess, mida tuntakse kui deinstitutsionaliseerimine (DI), on  erihoolekande prioriteediks nii Eestis kui ka teistes Euroopa Liidu maades. Euroopa ühiselt kokkulepitud suundumus ja Eesti erihoolekande arengukava 2014–2020 seab eesmärgiks toetada erihoolekandeteenuste osutamist kogukonnas ja lähtuda teenuste arendamisel ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste Konventsiooni artiklist 19, mille järgi tuleb puudega inimesele luua võimalus vabalt elukohta valida ning juurdepääsu kodu- ja elukohajärgsetele kogukonnapõhistele tugiteenustele. Seetõttu on eesmärk reorganiseerida üle 30kohalised teenuskohad, et liikuda väiksematesse üksustesse, väiksematele pindadele (näiteks korterid jms) ja kogukonnas elamise teenusele. Selle taga ei ole üksnes humanistlikud väärtushinnangud, vaid ka karm reaalsus – erihoolekandeasutustes elavad inimesed soovivad ja oleksid toetavate meetmete rakendamisel valmis iseseisvalt kogukonnas elama, mis tähendaks väga suurte summade vabanemist.