ARVAMUS

Riigihalduse minister Arto Aas lubab tänases Võrumaa Teatajas, et riik on nõus andma lisapreemiat viis miljonit eurot, kui Võrumaa vallad suudaksid kokku leppida ühe suure omavalitsuse loomises. Kas see lisaboonus annaks omavalitsustele tõuke veel kord laua taha istuda? Nii Võru linnapea kui ka maavanem on selle ennustamise osas praegu ettevaatlikud. Küll aga julgevad nad kindlalt ennustada, et lõpuks ühinevad kõik praegused vallad niikuinii.

Praeguse stsenaariumi järgi moodustuks Põhja-Võrumaa ja sellest kolm korda väiksema elanike arvuga Lõuna-Võrumaa. Sõmerpalu, Võru ja Lasva valla uueks nimeks eelistatakse erapooletut Võhandu valla nime. Lõunapiiri ääres asuva viie valla nime leidmiseks korraldati nimekorje, milles pakuti kõige enam nimeks Rõuge vald, Munamäe vald ja Haanjamaa vald.

Rõuge on mõlemal pool oma naabri ja ülenaabriga jõudnud ühinemisläbirääkimistel väga kaugele. Umbes sama kaugel on ka Võhandu, kellega on avaldanud soovi liituda veel Vastseliina ja Orava. Seni pole Võhandu ise selles osas huvi üles näidanud. Sundliitmisel selles suunas ühinemine aga suure tõenäosusega ikkagi toimub.

Huvitavam olukord on Antsla ja Urvaste osas. Nende sundliitmise osas jõutakse ühise valla puhul elanike arvuni 4700, mis jääb veidi alla haldusreformis ette nähtud viie tuhande. Haldusreformi eelnõu näeb põhjendatud juhtudel ette ka erandeid, kuid need ei rakendu automaatselt.

„Igal üksikul juhul tuleb erandi vajadust valitsusele põhjendada ja selgitada, kuidas ühinemata jättes on võimalik tagada kohalike teenuste kvaliteet ja mitmekesisus,” teatas ministeerium üleeile. Antsla on piisavalt suur tugitõmbekeskus, et võib erandile salamisi loota, tuleb vaid seda piisavalt argumenteerida.

Aas juhtis tähelepanu sellele, et läbirääkimiste keerukuse ja ajakulu tõttu peaksid volikogud otsustama ühe konkreetse suuna kasuks juba järgmise nädala jooksul. Muidu ei pruugi olla võimalik ühinemise taotluse esitamine 1. jaanuariks 2017.

Tundub siiski, et kõik on samas endiselt veel võimalik. Tänases ajalehes välja lubatud viis miljonit eurot võimalikku lisapreemiat on selle tõestuseks.

Ränk suvelõpp on olnud. Elatud täielikus uudistemullis, käsi elu pulsist väga eemal.

Ei julge. Iga nelja aasta tagant kirutud olümpiat, et muudkui sport-sport-sport, telepurgi võib tolmuma lasta.

Presidendivalimiste kõrval on olümpia täielik nohu. Ei, nohu on hirmus haigus, ütleme, et olümpia kõrval on presidendivalimised nagu nohu. See painav, millega tundub, nagu nina kukuks peast, kõri mädaneks ära, silmad kasvaksid kinni ja aju, kui seda oligi, on ammu välja nuusatud.

Atsih.

Virin pole selles, kes saab presidendiks. Näib olevat ammu ära otsustatud.

Kuigi veel aasta tagasi ei teadnud vist peaaegu keegi peale nende, kes vahivad-kuulavad surmigavaid ühiskonna valupunkte puudutavaid rääkivad pead tüüpi saateid, kes see Marina Kaljurand ülepea on.

Mina teadsin nii palju, et oli kõige hullemal, pronksiöö ajal Moskvas suursaadikuks ja sai kõik viharahe enda kaela. Mispuhul võis nentida: kui läheb jamaks, lükkavad kõvad eesti mehed ikka naisterahva tanki.

Näh, ikka läks mingisuguseks andmiseks. Kuigi jutt ju sellest, et – no keda kotib? Tehku oma president ära ja jätku meid sellega rahule, sellest jamast välja.

Tegelikult me ju oleme välja jäetud. Meie, matsirahvas, ei ole piisavalt poliitiliselt kompetentsed, haritud, kogenud, et presidenti ise valida. Teadagi, tuleme oma sõnnikuste kummikute, viklade ja eelarvamustega, valime jälle Arnold Rüütli, on ta esitatud või mitte. Ei sellist tohi lubada.

Milleks meile siis presidendivalimistest üldse rääkida, kui see on vaid parimate poegade ja tütarde, demokraatia tõrvikuhoidjate pärusosa? Mõnitavad või … et näe, meie valime sulle nüüd riigipea, aga sinu asi on makse maksta ja vait olla, nännännää. Õige mul asi ehk viinamarjad on niikuinii hapud.

Üks seletus on muidugi, et elanikele tuleb targemate peade otsus söödavaks teha. Et nad sellega lepiksid. Ega siis riigikorda ja valitsust peagi palavalt pooldama, kui just selle tissi otsas ei riputa. Aitab leppimisest, et on nigu on, nagu ütles suurmõtleja Ülev Suurmõlk. Pahurdada võib poe taga ja saunas, aga pealtnäha olgu kõik ilus ja sile.

Eestlane pole suurem asi vastaline niikuinii. Nohiseb niisama omaette, laseb mõne sarvilise. Olles ammu tuimaks muutunud selle suhtes, mis üleval toimetatakse. Niikuinii pole midagi teha, niikuinii ei küsi tema käest keegi.

Ainult vähe tüütuks läheb lakkamatu selgitustöö. Milleks te seda mulle üldse räägite, teil ei ole vaja mind milleski veenda. Kõik on ju otsustatud, kometil pole lihtsalt mõtet. Ikka topitakse lehed, raadiod, telepurk täis teeseldud debatte, teeseldult vihaseid seisukohavõtte. Keda no kotib? Ei julge kaeda, kuulata, vaadata, vaimlise tervise huvides, igavus on tappev.

Tahate, tehke omale sisemine seinaleht Riigikogu Hääl, tiraažiga 104 – kolm sundeksemplari peavad vist kuskile raamatukogudesse tallele minema. Telekanal on teil Toompeal niikuinii oma olemas, debateerige selle kaudu. Omavahel. Te peate mõjutama ja veenma üksteist, mitte meid. Meie ei puutu ammu enam asjasse.

Võib-olla pole kunagi puutunudki.