Fööniks on mütoloogiline lind, kes tõuseb tuhast. Süttides leegina põlema, sünnib ta uuesti sealsamas tuleasemes, kus ta hetk varem leekidesse lahvatas. Tänases lehes räägime põneva minevikuga Barruse puidutööstusest, saeveski põlengust ja puidutööstuse uuestisünnist.

2003. aasta juunis rääkisid kõik meediakanalid suurpõlengust Võru külje all Verijärve külas asuvas Barruse saetööstuses. Ühe ööga põles maani maha Võrumaa tolle aja üks suurem puidutööstuskompleks.

Esimeste tuletõrjeautode saabudes olid hooned lausleekides ja kukkusid peagi kokku nagu kaardimajad. Põlengut käisid kustutamas 15 tuletõrjeautot, puidutööstus õnnestus päästa vaid osaliselt: puitmaterjal, seadmed ja tööpingid hävisid.

Spekulatsioonid võimaliku süütamise osas kestavad praeguseni, kindlustusrahad saadi kätte vaid osaliselt. Kõik see on aga kuraditosina aasta vanune õudusunenägu.
Tänases lehes loeme, et Barrus on nagu fööniks taas tuule tiibadesse saanud, 45kraadise tõusujoonena jätkub nii ettevõtte toodangumahtude, käibe kui ka kasumi kasv.

Barrus valis pärast tulekahju uuendusliku tee, hakati tootma puitkomponente. Tavalise inimese jaoks on mõistetamatu, et puitmaterjal saetakse esmalt klotsideks ja liimitakse seejärel uuesti kokku. Kus on asja mõte?

Skandinaavia turg. Puitkomponendid on praeguse akna- ja uksetööstuse viimaste kümnendite trend. Selle asemel, et toota akna- ja ukseavasid ühes tükis saematerjalist, ostetakse ilma oksakohtade ja pragudeta puitmaterjali komponenttoodetena. Teisisõnu – ollakse mugavad, kasutatakse ilma defektideta klotsidest kokku liimitud materjali.

Põhjanaabrite tööjõukulud on liiga suured, et lubada endale liivapaberiga puitu nühkivat norrakat või taanlast. Ja aknaraamidel ei peagi praeguste trendide kohaselt olema näha puidu tekstuur, pigem oodatakse, et need oleksid äravahetamiseni sarnased plastakendega.

Sellele nupule on vajutanud Barruse fööniks. Ja tänuväärselt: andes tööd, tasudes makse ja edendades kohalikku elu. Soovime tulilinnule kõrget kevadist lendu!

Lõppev nädal algas emakeelepäevaga. Seda päeva tähistati ka Helsingis, Stockholmis, Riias, Kopenhaagenis, Brüsselis, Luksemburgis, Münchenis, Kölnis, Londonis, New Yorgis, Atlantas, Chicagos, Petseris …

Petseri lingvistilises gümnaasiumis avas kooli direktor Larissa Baranova keelepäeva eesti keeles. Õpilastele esinenud teenekas tekstiilikunstnik Anu Raud avardas keele mõistet veelgi, tuues näiteks värvikeele, mustrikeele, kunstikeele.

Kui guugeldada, siis saab eesti keelele poole sekundiga 61,9 miljonit tulemust. Emakeelele antakse 0,44 sekundiga 435 000 ja maakeelele 0,37 sekundiga 146 000 vastet. Eesti keele varasem nimi oli maakeel.

Eesti Instituut küsis eesti keelt õppivatelt välismaalastelt, mida nad arvavad eesti keele ja Eesti kohta. Emakeele kõnelejatena me ei taju alati neid sõnu eriliselt ilusate, naljakate või keerulistena.

Välismaalaste meelest seonduvad ilusaimad eestikeelsed sõnad lauluga: lauluhääl, laulupidu, lauluväljak jne. Esikümnesse mahuvad veel ilus, armastus, helilooja, liblikas, nunnu, öö ja lill. Meeldivad ka toenglamang, pauhti, öötöö ja kott. Kõige veidramad tunduvad välismaalastele sõnad öö, küsimusi, jäääär, loll ja mudilane, naljakalt kõlab ka pesula, kaks, rääkima, rehepapp ja tüsedavõitu.

Eestit kirjeldavad välismaalased sõnadega ilus, loodus, külm, rahu, roheline, väike, armas, meri, mets, rukkilill, sinine, pääsuke ja uhke. Eesti keelt peetakse põhiliselt ilusaks ja raskeks, aga ka muinasjutuliseks ja müstiliseks. Osade jaoks on eesti keel loomulik ja loogiline, teised pidasid keelt ebareeglipäraseks ning selle omandamist väljakutseks.

Hüpakem poolteist sajandit tagasi. 1870. aastal kõlas Meie Isa palve Võrumaal nii:

Meie ezä taiwah, pühendetüs sāgu sino nimi, sino rīk tulgu, sino tahtmine sündügu kui taiwah nīda kā mā päl; meie päiwälik leib anna meile tämbä; ja anna meile andis meie süüd, nīda kui kā meie andis anname omile südlaizile; ja ärä sāda meid kiuzatuze sisse, enge pästä meid ära kurjast; sest sino perält om rīk ja wägi ja auw igawetsel ajal. Amen.