Eesti Orhideekaitse Klubi (EOKK) valis aasta orhideeks 2023 valge tolmpea. 

Valge tolmpea peamisteks kasvukohtadeks Eestis on puisniidud ja hõredamad loometsad. Õitsema hakkab orhidee tavaliselt mai lõpupäevil ja õitseaeg kestab laias laastus jaanipäevani. Juuni esimene pool on Eesti looduses parim aeg valge tolmpea üles otsimiseks ja tundma õppimiseks.

Kuna sarnased liigid Eestis praktiliselt puuduvad, siis on valget tolmpead lihtne õite järgi ära tunda. Taime õied paiknevad hõredas õisikus ja neid on tavaliselt 5-20, kohatud on ka rohkem kui 30 õiega isendeid, aga need on haruldased. Kellukat meenutava lumivalge õie huule alumine serv on tumekollane, kuid vahel esineb ka üleni valgete õitega isendeid. 

Valge tolmpea peamised leiukohad Eestis asuvad Saaremaal, teda leidub ka Hiiumaal, Muhus, Vormsil ja paaris kohas Lääne-Eestis. Eestist veidi põhjapoole Ahvenamaale jääbki selle liigi levila põhjakirdepiir.

 Juba 1936. aastast võttis esimene Eesti looduskaitseseadus kaitse alla kaheksa kodumaist orhideeliiki, nende seas ka valge tolmpea (sel ajal veel liiginimega pikalehine tolmpea). 1983. aastast kuuluvad riikliku looduskaitse alla kõik Eestis kasvavad orhideeliigid ja praegu kuulub valge tolmpea kaitsealuste liikide teise kategooriasse. 

Eesti ohustatud liikide punasest nimestikust leiame valge tolmpea kategooriast ohulähedane, mis aga ei tähenda, et oht seda liiki juba ei puudutaks. Peamisteks ohtudeks on elupaikade hävimine inimtegevuse tulemusel – nt. raietööd. Lagedaks raiutud kasvukohtades on ta sunnitud hääbuma, ka raiejäätmete alla jäämine tähendab tema jaoks hävimist paari aasta lõikes. Silmailu pakkuva taimena ei saa tema puhul ohutegurina alahinnata ka korjamist või välja kaevamist.

Aasta orhidee valimise eesmärk on nimetatud liiki laiemalt tutvustada, tema elu lähemalt uurida, saada täpsemat pilti liigi levikust ning seisundist Eestis ja pöörata tähelepanu leiukohtade kaitsmisele.

EOKK kuulutab välja aasta orhidee neljateistkümnendat korda. Varasemalt on aasta orhidee austavat nimetust kandnud punane tolmpea (2010), tõmmu käpp (2011), kahelehine käokeel ja rohekas käokeel (2012), kõdu-koralljuur (2013), hall käpp (2014), kärbesõis (2015), tumepunane neiuvaip (2016), harilik muguljuur (2017), kaunis kuldking (2018), lehitu pisikäpp (2019), soo-neiuvaip (2020), väike käopõll (2021) ja balti sõrmkäpp mullu.