Kristina Viin – nõtke Võrumaa elevant

PORTREE • Hea ajakirjandustava nõuab, et kohe hakatuseks oleks öeldud: tean ja tunnen Kristinat ka muidu, kui vaid selle loo kirjutamise tarbeks. Eesti on imepisike ja ajakirjanikuna on väga raske siin või seal mitte mõne sõbra/sõbranna otsa koperdada. Tutvusringkonnad põimuvad, inimestel on mitmeid rööpseid rolle. Nõnda on kõige ausam tunnistada, et Kristinast kirjutades olen kimbatuses, aga kirjutamata jätta ei tohi ka.

Kristina on nimelt üks üdini ehedamaid ja sümpaatsemaid kunstnikke Võrumaalt. Siinkohal pole oluline isegi ehk see, et ta oskab tõesti hästi joonistada, vaid pigem hoopis see, et tema ise ja see, mida ta kujutab ning millest kirjutab, on kõik väga võrumaalik. Just selline, nagu olen mina tartlasena Võrumaad ja siinseid elanikke tajuma hakanud. Kristina sobib Võrumaad esindama küll. Nõuandeid jagab ta selle järgi, et see oleks kooskõlas esiemade, sisetunde, tuulte sosinate jms. Luules nimetab ta end irooniliselt pehmeks, soojaks ja maavillaseks. Alati on tal lõputult aega, kui mina kärsitult juba kümnendat korda kella vaatan. Ja kui me kuskile isegi imekombel liigume, siis kõnnib ja kõneleb ta mõtlikult ning õõtsuvalt.