Kadedusvalimised

Et siis 25. maini ülistatakse meid, kodanikke, jälle taevani. Me oleme äkki targad, haritud, võib-olla ka ilusad, kindlasti aga analüütilise mõtlemise, perspektiivitunde, demokraatliku maailmavaatega. Oi, me oleme nii toredad ja vägevad! Meie oleme äkki otsustajad. Pole kahtlust, öeldakse meile, et me teeme õige, see tähendab targa otsuse ja valime just selle õige kandidaadi Euroopa Liidu Ülemnõukogu rahvasaadikuks.

Isegi imelik. Alles ju olime lollid, vaesed, võõra- ja vähemusevihkajad, kutse- ja arvutioskusteta mühakate kamp. Harjumatu nüüd kuidagi, punastama võtab, et oh, mis te nüüd, poisid-tüdrukud, mina vää. Õnneks on juba 26. mail kõik endine, saame taas tuld ja tõrva ning paras meile, molkustele! Et jälle valesti valisime.

Kuigi päris mõnus on vahel ka kiitust saada, olgugi see läbini võlts.

Ainult, nagu ikka, võtab nõutuks, et keda siis valida. Jah, poe taga, saunas, ükskõik kus, kus rohkem rahvast koos, leidub alati keegi, kes selle küsimuse esitab ning kohe kirglikult ära vastab, et „pole ju kedagi, ühed jätised kõik”.

Tsiteerides maikuu Akadeemiast Kaido Kama artiklit „Demokraatia ja inimeste õigused”: „Rahvas kui kõrgema võimu kandja on juba ette veendunud, et tema valitud juhid on alati ja igal juhul pätid ja lurjused.” Nii tore on lauseid tekstist välja rebida. Ega nad tegelikult ju ole. Mitmegagi neist võib õllekasse minna küll. Olgu mis erakonnast tahes. Vahel ei tule meeldegi, millisest, eks nad ju vilgu ka siia-sinna. Mis vahet.

Siit see mure õieti tulebki, et ega vahet olegi. Lubadused, kui viitsiks maha kirjutada ja võrrelda, kah ühesugused. Ikka et kõik saavad kohe tööd ja kõrget palka, majandus kasvab, seisame Brüsselis eesti huvide eest, teate ju ise küll. Võib-olla ainult reklaamide vaimukuses on erinevus või suisa pingerida. Enda patuse hinnangu järgi on Keskerakond tavaliselt kõige vaimukam, sotsid kõige igavamad, teised siis jällegi vilguvad hõbeda-pronksi vahet. Reklaam teadupärast valetab, poliitik ka, nii et valetaja tellitud vale, matemaatiliselt tuleb välja null.

Ei tee valikut kergemaks. Hoopis enam ükspuha tuleb peale. Kasvõi seepärast, et seal Ülemnõukogus on ju 766 rahvasaadikut. Meie omi on kuus. Peast näha, et alla protsendi tuleb välja. Mis huvide kaitsest me räägime, mis mõjust? Eriti kuna meie omad isegi kambakesi ei istu, vaid seal omakorda mingite nii-öelda maailmavaadete järgi. Kildudeks kah veel. Mis sealgi vahet.

Tuleb meelde, kuis kunagi lugupeetud Tunne Kelam seal puldist kõnet pidas. Täpselt teemat ei mäleta, aga vist kommunismi hukkamõist. Õige ja ammune aeg. Ainult et saal oli peaaegu tühi. Pagana punased – sest mis muud kui arenenud sotsialismi unistuse elluviimine see praegune liit oma käsumajanduse, tsensuuri ja lakkamatu ajupesuga on, ainult armee ning kosmoselennud puudu – ilmselt kõik lõunale läinud. Et las see islandlane Riia linnast kobiseb! Tuleb imetleda lugupeetava vaprust kõne ikkagi ära pidada. Ma oleks nutma hakanud ja eurokemmergusse peitu jooksnud.

Jälle jama majas.

Siiski. Kui meil meelsust ei ole, parteilist eelistust ega kuuluvust ka mitte, tehkem valik inimlikult! Mis on meie rahva üks tuntumaid omadusi, mida me endale ise ka ette heidame? Kadedus. Mida me riigikogujatele ette heidame? Liiga suurt palka. Aga euroülemnõukogu saadik saab kümneid kordi rohkem! Pluss reisikulud, esinduskulud, kojuigatsustasud ja veel nipet-näpet tuhandete viisi. Kas ei aja kadedaks? Õrn süda sees, mitte ei või vaadata, kui teisel hästi läheb, nagu Hugo Raudsepp kirjutanud.

Siin võibki valijale lahendus olla. Unusta lubadused! Unusta erakondade programmid! Isegi nende sigadused unusta ära! Vaata lihtsalt kandidaadid läbi ja otsusta ainult ühe asja järgi – keda neist sa kõige vähem kadestaksid, et ta viieks aastaks piima ning mee maale saab? Vaat, toda valigi! Kõige lihtsam. Nagu 2009. aasta omi tembeldati protestivalimisteks, et tuli mingi Tarand, tegi odavalt ja pika puuga ära, tehtagu seekord siis kadedusvalimised!

Vahet pole niikuinii.