Kui vaadata indu, millega Eestis uusi teemaparke avatakse ja neisse maksumaksja raha pumbatakse, siis jääb mulje, et eestlased pole mitte sillaehitaja, vaid teemaparkide rajaja rahvas.

Alles see oli, kui Võru- ja Põlvamaa piirile metsa sisse rajati suure hurraaga populaarse kunstniku Edgar Valteri teemapark – Pokumaa. Sellest pidi saama koht, kuhu voolab kümneid tuhandeid külastajaid üle kogu maailma. Parki külvati lennukilt raha, kui tsiteerida endist peaministrit Andrus Ansipit. Ainus, mida pargis polnud, olid pokud. Ja lõpuks polnud enam külastajaidki, mistõttu park vaagub praegu hinge.

Nüüd on teemapargi rahvas nagu väike laps ühe asja – Pokumaa – unustanud ja haarab januselt uue järele. Selleks on Pärnumaale samuti metsa sisse rajatav uus teemapark – Lottemaa. Kui uskuda reklaamjutte, mis peavad aitama maksumaksja 3,2 miljoni euro kulutamist põhjendada, siis peaks eeldatavalt kohale voorima 60 000 külastajat aastas, nendest arvestuslikult 12 000 välisturisti. Lottemaa juurde rajatakse uhke parkla, mis mahutab 450 sõiduautot ja kümme bussi.

Miljonite eurode eest ehitatakse välja kümme Lotte lugudest tuttavat majakest, mis sisustatud erinevate Lotte lugudest tuntud teemadega. Lisaks mererand, staadion ja seiklusrada. Oluline osa teemapargist on 500kohaline vabaõhulava, kus päeval annavad lasteteatrite näitlejad lasteetendusi ja kus on võimalik õhtuti korraldada eriüritusi – suveteatreid või kontserte. Paar korda päevas jutustab reisikohvris pikutav rännukoer Klaus lastele muinasjutte. On selge, et sellist parki pelgalt õhust ja armastusest üleval ei pea, selleks on vaja kehtestada 60eurone perepilet, mis on juba Eesti pered ära hirmutanud.

Kui kusagil pealinna valitsusasutuste jahedates koridorides on ametnikel soov teha konkurent Soome Muumimaale või Rootsi Pipimaale, siis miks ei võiks selleks arendada või toetada mõnda olemasolevat edukat teemaparki? Vastavaid häid näiteid on Eestis juba küllaga, mis vajaks ainult veidi tagant lükkamist.