Riigikogulane vastab poliitiliste vangerduste kohta

KÜSIMUS–VASTUS • Viimased nädalad on toonud endaga kaasa terve rea poliitilisi vangerdusi, mis pole üllatavad mitte ainult laiemale avalikkusele, vaid ka palju näinud ja kogenud poliitikuile endile.

IRLi ühe alustala ja raudvara Eerik Krossi üleöine astumine Reformierakonda jahmatas isegi IRLi juhtkonda – nad jäid üllatusest suu lahti õhku ahmima. Selles sammus nähakse eelkõige Reformierakonna katset valitsusest välja visatud IRL lõplikult ära hävitada, sarnaselt varem põrmustatud Rahvaliiduga.

Endise rahandusministri Jürgen Ligi solvavatele märkustele sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski pihta reageerisid sotsid teravalt nõudega Ligi välja vahetada. Pärast Ligi lahkumist langes Reformierakonna sees surve alla välisminister Urmas Paet, kes oli sunnitud lahkuma Brüsselisse, vaatamata tema enda otsusele ministritoolile edasi jääda.

Paedi lahkumine toob endaga kaasa veel ühe Võrumaaga seotud ministri tuleku valitsusse lisaks Ivari Padarile. Nimelt on välisministriks suunduva Keit Pentus-Rosimannuse asendaja keskkonnaministri toolil – Mati Raidma otsapidi Võrumaa poiss – tema vanemad elavad Sõmerpalu vallas Järveres, kus on ema sünnikoht.

Lisaks vangerdustele valitsuse sees panid käesoleval nädalal pommi plahvatama sotsid, kes võtsid oma ridadesse Silver Meikari, kes oli varem Reformierakonnast kriitiliste märkuste ja paljastuste pärast välja visatud. Sotsid suutsid siin oma partneri valitsuses üle mängida: olles Ligi lahkumisega Reformierakonda nõrgestanud, lõid nad Meikari kaasamisega oma partnerile noa selga. Meikar on juba asunud Reformierakonda ründama ja Eesti poliitikas on üle aastakümnete olukord, kus kõik erakonnad, nii valitsuse sees kui ka väljaspool on üksteisega avalikus konfliktis. Eelolevad valimised tõotavad tulla üle aastakümnete ühed põnevamad ja Võrumaa Teataja vahendab seda mängu nii üksikasjalikult kui võimalik.

Uurisime poliitilise olukorra kohta teadjamatelt isikutelt, meie seadusandjatelt, Kagu-Eestist valitud riigikogulastelt ja küsisime:

1. Kuidas hindate muutusi valitsuse koosseisus: lühikese ajaga vahetuvad kaks pikka aega ametis olnud võtmeministrit: rahandus- ja välisminister. Kas sellised muutused on põhjendatud ja miks? Keda näeksite teie neil ametikohtadel?

2. Äsja rabas avalikkust IRLi ühe alustala Eerik Krossi liitumine Reformierakonnaga. Mis võib olla selle liikumise taga ja kuidas see mõjutab Eesti poliitmaastikku? Kas see tähendab, et Reformierakond on võtnud kursi IRLi hävitamisele, nagu ütles Edgar Savisaar?

Vastused on toodud vastamise järjekorras.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Ministrite vahetumine on loomulik protsess. Kui valitsuse koosseis püsiks pikka aega sama, küsiksid ajakirjanikud kindlasti: „Kas värskendust ei oleks vaja?” Keit Pentus-Rosimannus, Maris Lauri ja Mati Raidma on oma ministeeriumide töövaldkonnas vägagi pädevad ning saavad kindlasti hästi hakkama.

Reformierakond on alati seisnud isiku-, kodaniku- ja ettevõtlusvabaduste eest. Juba Kodanike Riigi Manifestist alates. Arvan, et just see on peapõhjus, miks meiega liitutakse. Ja uute tublide inimeste liitumise üle on reformierakondlastel alati hea meel.

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Ootamatud ja kiired muudatused valitsuse koosseisus räägivad kahest asjast. Rõivase valitsus on rabe ja Reformierakonnas valitsevad teravad sisevastuolud. Noored, väheste kogemustega poliitbroilerid pürgivad võimu ja raha juurde. Vanad kipuvad jalgu jääma ja need tuleb eest koristada. Nii on ka tehtud. Kui siiani on süüdistatud teisi erakondi poliitiliste tagatubade olemasolus, siis nüüd näitasid oravad, et nende erakonda juhib vaid tagatuba ja perekond Rosimannus. Pereisal Rainil on õnnestunud prokuratuur vastu seina suruda, Autorollo skandaalist välja rabeleda ja siis veel poliitiliselt haavatav abikaasa Keit välisministri toolile upitada. On ennekuulmatu, et suurde kriminaalasja segatud naisterahvas edutatakse riigi välisministriks. Lisaks on naine veel välispoliitika kogemusteta. Kindlasti oleks ministriks sobinud hästi Marina Kaljurand, kuid parteipoliitiline valik jättis suure asjatundja mängust välja. Farsina kinnitab see veelkord Vladimir Lenini sõnu, et iga köögitüdruk sobib ministriks … Asi on muidugi äärmiselt tõsine, sest praegune Eesti areng meenutab üha enam Nõukogude Liidu skeemi, kus kõrgeid ametikohti jagati mitte asjatundmise, vaid parteilise kuuluvuse järgi.

2. Savisaar naljalt ei eksi. Tal on õigus, et Eesti liigub kaheparteilise süsteemi poole ja IRL kuulub selles mängus hävitamisele. Kuid Savisaar ütles olukorra iseloomustamiseks veel ka seda, et Kross peab alati olema selles parteis, kelle käes on siseministri koht … Edasi võib mõelda igaüks oma rikutuse tasemel, kuid selge, et Kross pole puhta minevikuga ja uurimisorganid tunnevad tema isiku vastu ammu huvi. Nii meil, USAs kui ka Venemaal! Muidugi on tal Reformierakonnas kindlam olla, sest ilma ministri heakskiiduta keegi tema pahupoolt uurima ei hakka. Krossi juhtum kinnitab veelkord, et jutud maailmavaatest on Eesti sisepoliitikas mõttetud ja ilmavaade on ammu raha ning iseenda karjääri vastu välja vahetatud. Algaja poliitik  Yoko Alender, vaeseke, ei osanud isegi varjata, et temal ükskõik, kus olla, kas sotside või oravate nimekirjas, peaasi, et parlamenti saaks. Isegi Maire Aunastet kutsus ta endaga kaasa sotsidega liituma, kuigi alles oli ta teletähe IRLi võrgutanud.

Veendumused ja väärtused on meil maha müüdud. Noored poliitikud on näidanud ennast veelgi aplamad olema kui nende kasvatajad Kallas, Ansip, Ligi või Paet. Praegu riiki juhtivad noored meenutavad üha rohkem kommunistlikke noori, kes olid nõus oma isa üles andma, kui see partei peavoolu vastu eksima juhtus. Meie noored saatsid külma kõhuga oma kasvatajad poliitilisele pensionile, istutades nad aastateks europarlamendi või riigikogu tugitoolidesse.

Aivar Rosenberg (Reformierakond): Jürgen Ligi lahkumine oli mu meelest ebaõiglane. Urmas Paet on Eestile olnud väga hea välisminister viimased üheksa ja pool aastat. On mõistetav tema soov realiseerida 8500 inimese mandaat ning siirduda europarlamenti.

Uued ministrid on tänaseks selged ja sobivad oma ametisse minu meelest väga hästi. Mati Raidma julgeolekutaust on kindlasti kasuks ka keskkonnaministri ametis. Näiteks idapiiri puhastamisega võsast tegeleb just keskkonnaministeeriumi haldusalas olev riigimetsa majandamise keskus.

Tarmo Tamm (Keskerakond): 1. Minule tundub, et Reformerakonna leeris valitseb  närvilisus, sest valimised on ukse ees ja inimeste rahulolu ei ole selline, mis kindlustaks erakonnale valimisvõidu. Need ministrivahetused on üks osa erakonna maine- ja valimiskampaaniast. Riik on paigalseisus ja pole saladus, et naabrid lätlased-leedulased on viimase viie aastaga meist kaks korda kiiremini arenenud. Leedulased on ostujõult juba meist mööda läinud ja vaadates arenguid on aja küsimus, kui ka lätlased meid ostujõult edestavad. Tõeline väljakutse Eestile peaks olema jääda kahe rikkama Balti riigi hulka. Sellises olukorras on tark pikalt juhtinud ministrid enne valimisi välja vahetada ja asendada uute nägudega.

Pole vahet, kas riigi rahandust juhib Jürgen Ligi või Maris Lauri, sest nende arusaam rahandusest on sama. Minu arvates pole riigi rahandus juba ammu korras. Kahe aastaga on riigivõlg kasvanud ligi miljardi euro võrra ja ulatub 1,9 miljardi euroni ning järgmise aasta riigieelarve eelnõus on 100 miljoni ulatuses planeeritud kulutusi rohkem, kui on tulusid.

Keskkonnaminister suudab järele jäänud nelja kuuga ministeeriumiga tuttavaks saada, keskkonnavaldkonda sisse elada, keskkonnatasud ära tõsta ja ongi valimised käes. Mati Raidma saab kindlasti oma tööga hakkama ja minu arvates kolmest uuest ministrist kõige paremini.

Tõsiselt muretsema paneb aga Keit Pentus-Rosimannuse määramine välisministriks. See koht pole poliitiliste vangerduste ja isiklike ambitsioonide täitmise koht. Välisministri ameti taga on riigi maine ja julgeolek. Keerulises julgeolekuolukorras oleks pidanud panustama inimestesse, kellel on välisvaldkonnas suurem kogemus, ja mina oleks eelistanud Marina Kaljuranda.

Mina ei kujuta Pentus-Rosimannust kohtumas Venemaa välisministri Sergei Lavrovi või Ameerika välisministri John Kerryga. See meenutab seda, kui Anne Sulling asendas peaministrit Põhjamaade ja Balti mere äärsete riikide peaministrite kohtumisel ning kui Rootsi peaminister oli tõelises kimbatuses, et teada saada, kes Eestit esindab. Peaministri ja välisministri amet ei ole koht, kus erakonna tagatuba saaks oma plaane läbi suruda. Nendes mõlemas ametis peavad olema väga kogenud ja puhta renomeega inimesed. Kas kusagil teises riigis saaks olla välisministriks inimene, kellel on kohtuasi pooleli? Pentus-Rosimannuse puhul pean silmas Autorollo lugu, kus väga palju küsimusi on endiselt vastuseta.

2. Eerik Krossi liitumisel Reformierakonnaga on ainult üks põhjus, sest see mees tahab kuuluda erakonda, kellele kuulub siseministri koht. Lühikese ajaga on ta vahetanud juba kolme erakonda ja väga loodan, et peale märtsikuiseid valimisi saab ta aru, et on panustanud valele kaardile. Rahvas ei peaks ülejooksikutele hääli andma ja antud looga on Kross IRLi endise aseesimehena parajalt oma endisi mõttekaaslasi petnud.

Reformierakond on viimasel ajal oma nimekirja värvanud küll väga erinevaid inimesi, kellel on tuntust, aga paljude puhul kuulumist sellesse erakonda mina hästi ette ei kujuta. Kui Ants Laaneots räägib, et meie piir Venemaaga on kaitseta ja Vene eriväed on pikka aega harjutanud Eesti piiri ületamist ning vaja on taastada sõjaväestatud piirivalve, siis siseminister Hanno Pevkur on täiesti vastupidisel arvamusel. Kumba meest peaks siis uskuma ja kumb esindab Reformierakonna seisukohti?

Mina igasuguseid ülehüppamisi heaks ei kiida ja minule on mõistetamatu, kuidas saab inimese maailmavaade muutuda, kui talle tehakse hea pakkumine teisest erakonnast.

Innar Mäesalu (Reformierakond): Kuna mõlema ministri vahetuse vajadus on tingitud suuremal või vähemal määral objektiivsetest asjaoludest, siis on selge, et kohad tühjaks jääda ei saa ja uued inimesed tuleb ametisse nimetada. Uute ministrite sobivuse on heaks kiitnud Reformierakonna juhatus.

Eerik Krossi liitumine oli kindlasti mulle üllatus, aga iga inimene on oma sellistes otsustes vaba. Mis puudutab IRLi, siis arvan, et praegune parteide arv Eestis on optimaalne. Demokraatliku Eesti huvides ei pooldaks ma kindlasti sellist riigikogu, kus oleks esindatud ainult kaks parteid. Samas ka seda aega, kus parlamendis olid esindatud kuus või rohkem parteid, ma taga ei igatse. Praegune seis on üsna optimaalne.

Kalvi Kõva (SDE): 1. Ministrivahetustes ei ole demokraatlikus ühiskonnas midagi erakordset. Ka Eesti valitsus töötab järjepidevalt edasi. Mul on küll põhjust uskuda, et nii rahandusminister Maris Lauri kui ka peatselt välisministrina alustav Keit Pentus-Rosimannus saavad oma tööga hakkama. Küll aga tunnistan, et seekordsetes personalimuudatustes või pigem vastavas protsessis oli liialt palju närvilisust ja rabedust.

2. Mina ei tähtsustaks Eerik Krossi liitumist Reformierakonnaga üle – Eesti poliitmaastik jääb paika. Samuti ei hakka ma tema motiivide üle spekuleerima. Samas tuleb tunnistada, et taolistel parteivahetustel, kus ühe erakonna aseesimees ja üks nii-öelda käilakujusid hüppab valimiste eel konkurendi paati, võib olla laiem mõju poliitikute ning poliitika mainele. Ka meil Võrumaal leidub tegelasi, kes on istunud erinevate parteide molli juures, kui leem seal rasvasem tundub. Paraku ei kasvata sellised ülehüppamised inimeste silmis mitte kuidagi poliitikute usaldusväärsust.

Priit Sibul (IRL): 1. Ministrite vahetus valitsuses näikse Reformierakonnas olevat populaarsem kui valitsuse sisuline töö ja eks sellistest käikudest loodetakse efekti ning tahetakse varjata paigalseisu, kuhu riik on sattunud. Pelgalt ministrite vahetusega aga riiki paigalt liikuma ei saa, selleks on vaja ikka ideid ja asjalikku debatti ideede üle. Mina pean kahetsusväärseks, et pikaajalise kogemusega rahandusminister tagasi astus ja välisminister lahkuma sunniti. Ma pole kindel, et nende asemele pakutud kandidaadid on samast mastist. Kuigi aeg on üsna lühike ja valimiskampaania alanud, tähendab see, et ka midagi väga hullu ei saa sündida.

2. See, mis kursi on Reformierakond võtnud, jääb üsna arusaamatuks. Nad on olnud pikka aega riigi juhtimise juures, aga käigud, mida praegu viljeletakse, jäävad küllalt mõistmatuks. Miks Kross erakonda vahetas, peab pärima temalt endalt. Minu jaoks ei ole tema poolt esitatud põhjendused usutavad, aga eks igaüks peab oma ideid kaitsma seal, kus ta tunneb selleks kõige sobilikuma koha olevat. IRLil on olnud algusest peale väga olulisel kohal kaitsepoliitika, kodakondsus ja perekonnaga seonduvad küsimused. Minul on isiklikult väga hea meel, et neid ei ole võimalik mõnel üksikul inimesel muuta. IRL on ainus konservatiivne erakond ja jääb oma vaadetele kindlaks, nagu oleme läbi aja seisnud näiteks kaitsepoliitikas. 

Rein Randver (SDE) ei vastanud.
Inara Luigas (SDE) ei vastanud.
Jaak Aaviksoo (IRL) ei vastanud.
Valdo Randpere (Reformierakond) ei vastanud.