Praeguses kriisiolukorras saab igaüks meist midagi selle leevendamiseks ära teha. Hetkel Võrumaa ja Eesti üldpilti vaadates teeb rõõmu, et on neid ettevõtteid ja inimesi, kes sellesse üsna tõsiselt suhtuvad. Kahjuks on ka palju neid, kes kogu olukorda endiselt mingiks naljaks peavad ja niimoodi ka teiste heaolu kaudselt ohtu panevad.

Võrumaa Teataja toimetus on selles olukorras enda südameasjaks võtnud, et edastada lugejatele värskeid, asjalikke, päevakajalisi nii kriisist kui ka muust elust ja olust rääkivaid uudiseid ja samal ajal hoida nii ennast kui ka teised tervena.

Igaüks meist saab anda panuse selle kurja viiruse leviku takistamiseks.

Võrumaa Teataja tegutses nii kiirelt kui võimalik. Juba alates reedest on suletud Oja tänav 1 asuv kuulutuste tuba külastusteks ja alates teisipäeva hommikust annab iga Võrumaa Teataja töötaja oma panuse kodukontorist.

Nii vähendame kontaktide arvu. Lisaks oleme eeskujulikud liiklejad ja hoiame väljas viibides distantsi. Poode külastame vaid vajadusel ning sihtotstarbeliselt. Just nii proovime olla terved ja hoida teisi tervetena.

Siiski tuletame oma lugejatele meelde, et me ei ole kuskile kadunud, oleme ühe telefonikõne või nupuvajutuse kaugusel. Meile saab edastada nii kuulutusi kui ka lehetellimusi telefoni või e-posti teel. Samamoodi saab edastada ka muud infot ja seda igapäevaselt. Oleme oma lugejatele ääretult tänulikud, et nad on eriolukorra kiirelt omaks võtnud ning kontakt meiega ei ole kadunud, pigem vastupidi.

Allpool annavad Võrumaa Teataja toimetuse töötajad ülevaate, kuidas on kaugtöö nende igapäevaelu muutnud. Teisipäeval peeti ka esimene videokoosolek, mis oli tore ning vahetu. Loodame, et ka teie, meie kallid lugejad, annate endast igapäevaselt maksimumi, et vältida üleliigseid kontakte ja püsida tervena, sest hetkel tähendab kokkuhoidmine eemalehoidmist.

Heleri Lakur, reporter: Esmaspäeva hommikul olin hakkamist täis, et reipalt töötegemisega pihta hakata, kuigi kahtlus näris hinges, et kas see köögilaua ääres või diivanil arvuti taga istumine ikka sama tunde kätte annab. Ja ega annagi. Esimesed paar tundi justkui oligi töö tegemine täistuuridel: lugesin pressiteateid, sirvisin kirju, kuulasin hommikust valitsuse pressikonverentsi, edastasin päringuid ja valmistasin end mõttes ette äkilisteks väljasõitudeks, mis reporteritöös tavaliselt ette tulevad. Kuna peagi selgus, et mul pole soovitav ka väljasõite teha (ettevaatuse mõttes püsida koduseinte vahel), leppisin mõttega, et ma kedagi silmast silma ei näe. Ka see ülesanne on minu jaoks alati raske olnud, sest oma töös meeldib mulle just inimestega silmast silma kohtuda. Esmaspäev lõppes väsitavalt ja ei saaks öelda, et oleksin end vähem kurnatuna tundnud. Kolleegidest puudust ei tunne, sest kodustes olen ilmselt asenduse leidnud. Igaühel oma mured ja küsimused, aga nüüd on neid korraga rohkem kui tavalise tööpäeva lõpus. Pealegi, kui kogu töösuhtlus on suunatud arvuti vahendusele, siis on kodus töötades väga raske end ühel lainel hoida. Segavaid faktoreid on liiga palju. Rääkimata koduõppest või huviõppest, mis on praegu samuti iga lapsevanema õlule suunatud.

Headeks külgedeks kaugtöö puhul võib pidada videovestlusi, mis on parasjagu naljakad ja tõstavad veidike tuju, sest kaugtööd tehes tunned end ikka nagu välja lõigatuna. Minu jaoks pole digimaailm kunagi sama mis otsesuhtlus. Teisipäeval tegin oma esimese raadiokõne otse diivanilt, mis oli pisut veider, aga toimis. Ja selle nimetan siinkohal kaugtöö plussiks. Eks inimene harjub kõigega, ka kaugtööga, kui vaja.

Margareta Palgi, kujundaja:  Esmaspäeva õhtul pakkisin toimetuses oma kimpsud-kompsud kokku ja keerasin teadmata ajaks enda järel ukse lukku. Riskisin veel ka toidupoes käia ja siis – adjöö, Võru!

Elukohaga on mul vedanud: elan Põlva lähedal maal, naabrid piisavalt kaugel, kellegagi lähedalt suhtlema ei pea ja võin vabalt väljas värskes õhus jalutamas käia.

Teisipäeval ei olnud veel kohale jõudnud, et nüüd siis ongi kaugtööaeg käes. Toimetuse videokoosolek oli muidugi vahva ja tekitas kergelt eufoorilise tunde, no nagu mingi ühine pidu. Ja ülejäänud päev oli enam-vähem selline nagu iga teine teisipäev. Aga eile oli väga harjumatu ja võõras kibekiirel lehepäeval (päev, kui lehefailid peavad õigeks ajaks trükikotta jõudma) kodus olla. Kuidagi ei suutnud tööle keskenduda, sest kogu aeg oli pühapäevatunne sees. Pärastlõunaks suutsin ikka ennast kokku võtta ja tööd teha, aga mõtted olid kogu aeg kuskil mujal ja mitte ei taibanud, miks ja mida ma tegema pean. Nii et kodukontoris töötamine (vähemalt praegu) on mulle raske ja sellega harjumine võtab aega. Õnneks oleme töökaaslastega Facebooki grupis pidevalt ühenduses ja nii ei teki väga suurt üksiolekutunnet.

Aga kodus töötamisel on ikka plusse ka. Kui toimetuses tööl olles kippusin söömise ära unustama, siis nüüd hoolitseb mees selle eest, et ikka õigel ajal soe toit ees oleks. Ja kui liiga kauaks arvuti taha istuma jään, ärgitab mind õue värsket õhku hingama minema.

Avastasin enda jaoks ka hommikuse sörkimise, varem ei olnud viitsimist enne tööle minekut jooksma minna. Ka koeri ja kassi saan nüüd silitada-sügada nii palju ja tihti, kui nemad tahavad.

Üks tore asi veel: tööle võib „minna” ka sassis peaga ja hommikumantli väel … ja töö ajal muusikat kuulata nii kõvasti, kui isu parasjagu on, ilma et töökaaslastele närvidele käiks.

Kokkuvõtvalt – saame hakkama!

Olge hoitud ja jääge terveks!

Kodukontori võlu ja valu

Kadi Annom, peatoimetaja: Minu töö iseloom on enamasti alati võimaldanud asjad ära ajada ka eemal olles. Ühest küljest on see kindlasti mugav ja hea, teisalt tähendab see seda, et oled ööpäev ringi olenemata asukohast tööpostil. Siiski meeldib mulle tavarutiinis tööd teha pigem kontoris, mitte kodus, sest olen alati arvamusel olnud, et kodu olgu kodu ja kontor kontor. Pean tunnistama, et viimaste kuude tööpäevad on kontoriseinte vahel lubamatult pikaks veninud. Ja kui pärast seda veel trenni kiirustada ja koju alles hilisõhtul jõuda, siis lõpuks isegi ei mäleta enam, mis värvi on su elutoa seinad. Ju on minutaolisi inimesi veel ja ju tegi elu omad korrektuurid meid koju tagasi tuues.

Kodukontoris töötamine ei tähenda kindlasti seda, et saaks kauem hommikuti magada või ei peaks tööd tegema. Tööpäevad algavad vaata et varemgi ning kestavad ikka samamoodi ja sageli unustad pausegi teha. Kodukontoris töötamine nõuab enesedistsipliini ja arvan, et on õige luua endale töörutiin. Nende mõne päeva jooksul, mil oleme kaugtööl olnud, olen aru saanud, et õnneks töötavad suures osas minu kollektiivis inimesed, kes on kohusetundlikud ja teevad oma töö ära olenemata asukohast. Olen seetõttu õnnega koos! Tänu ühisele loodud vestlusgrupile ja videokoosolekutele suhtleme iga päev mõnikord veel rohkemgi kui kontoris olles. Eks seda nõuab ka meie töö iseloom, kus sellises kriisiolukorras peame olema maailmas toimuva suhtes valvel ja jagama teineteisega infot, mis meieni jõuab.

Olen paari päevaga mõistnud, et minu kodust on saanud mitme kontoriga hoone, sest õnneks ka teine pereliige on saanud võimaluse teha kaugtööd. Pärast tööpäpeva kolib siia sisse hoopis spordikeskus, et maha vihtuda üks harjumuspärane trenn. Toidupoodi külastan kindlasti harvem ja planeerin oste rohkem kui varem, selles osas on elu natukene muutunud küll. Igapäevaste õhtuste kõndimisringide osas muudatusi ei ole. Oli enne õhtuti linnatänaval rahvast hõredalt ja on ka nüüd.

Kui tuju kehvaks kisub ja kriisiolukord paanikasse tahab ajada, siis olen tänulik kodukontori eest ja mõtlen austusega nende inimeste peale, kes oma tööd eemalt teha ei saa (klienditeenindajad, politsei, päästjad, meedikud). Kui koer, kel kodukontoriga vist kõige keerulisem harjuda, ajab kohvitassi ümber, siis olen tänulik selle eest, et joon kohvi suhkruta, mille võrra koristamine lihtsam. Praegu olen arusaamal, et hoidke ennast ja hoidke teisi. Ärge levitage viirust ja andke parim, et nakatumisest ise hoiduda.

Mari-Liis, klienditeenindaja ja korrektor: Töökoha ja kodu vahemaa on mul neli minutit kõndimist. Klienditeenindaja töö käib ju ka nii-öelda normaalsel ajastul kellast kellani: ei pea öösel pildistama tormama, viie minutiga veebi uudist kirjutama, 24/7 netis olema. Distsiplineerin end nii, et tulen kella kaheksaks trükikojamajja (keeran maja välisukse lukku), lähen kuulutustetuppa (keeran selle ukse ka lukku), loen vajalikud tekstid, saadan arved, vastan kõnedele, prindin, tegelen tellimustega. Ja see vist aitab ennast petta, et kõik on nii nagu enne.

Minu töös on praegu teisiti see, et saan rahulikult WCs käia. Olen keskmisest tundlikum igasuguste haisude teemal. Nii et parim on see, et viletsama hügieeniga inimesi ei haise mõnda aega mu nina ulatuses. Samas tunnen inimestest puudust, muidu ma ju ei töötaks sellise koha peal, kui inimesed üldse ei meeldiks. Isegi selle mõne päeva jooksul olen märganud, et kliendid on sõbralikumad, keegi ei pahanda, et miks te suletud olete.

Küll aga pean nentima, et riskirühma kuuluvad pensionärid ei ole olukorra tõsidusest aru saanud. Näiteks üks üle 90aastane härra helistas mulle trükikoja ukse tagant ja ütles: kui sa nüüd ukse lukust lahti teeksid, siis annaksin sulle kuulutuse eest raha ja ühe käsikirja. Veel teisipäeval arvas tema, et Võrus on vaid üheksa nakatunut.

Teisipäeval käisin „töö ajast” juuksuris. Oleme mõlemad juuksuriga rangelt inimesi vältinud ja terved ning ta tuli mulle kui värvitud hallipäisele vastu, salong on muidu suletud. Poes ma ei käi, inimestega kokku ei puutu, sugulased on õnneks teistes linnades.

Kooliealisi lapsi mul õnneks ei ole. Ehk nüüd saavad need lastevanemad aru, kes õpetajaid mõttetuteks tegelasteks peavad, et koolist oli niipaljukestki tolku, et sai lapse sinna jalust ära saata.

Sten Sang, reporter: Minu kodukontor asub Tartus ja kasutasin seda aktiivselt ka enne ühiskonnakorraldust segipöörava haiguse tulekut. Igapäevaelus on muutunud see, et enam ma ei saa üht kodukontori suurimat hüve, ohtrat vaba aega kinos ja oma lemmikpitsakohas veeta. Peale selle hoian eemale inimestest ega julge suhelda ka naabruses elava emaga, sest võin talle kui viirust raskemini läbi põdevale inimesele teadmatusest võimaliku nakkuse edasi anda. Praegu tunnen end tervena ja pole köhatanud.

Teisipäeval oli toimetuse veebikoosolek, see täitis igati oma eesmärki ning õhkkond oli sama sundimatult rõõmsameelne nagu kontoris kohapealgi. Praeguses töökorralduses on tavapärasest erinev ka see, et peaaegu kõik igapäevauudised keerlevad paraku inimesi kodus hoidva pahalase ümber. Meie toimetuse suur väljakutse on leida oma lugejale neid teemasid, mis praeguse põhiteema kõrval tema pinges meeli lõõgastaks. Väga loodan, et peagi on neid kergust toovaid teemasid igal pool rohkem ning Eesti väljub koroona poksiringist võitjana.

Aigar Nagel, veebitoimetaja: IT-inimeste tööd iseloomustab lause: töö on seal, kus on su arvuti või internet. Eks on tulnud varemgi ette olukordi, kus jooksen mõnelt perekondlikult istumiselt nagu kõhulahtisusega hädaline kuhugi eemale, et mõnd uudist postitada.

Praegune olukord nõuab IT-töölistelt ponnistust, et kõik saaks kodukontoritesse ilusti üle viidud ning kõikvõimsad tehnikavidinad toimiksid ja vastaksid iga töökollektiivi ootustele. Kui kõik juba toimima saab, siis on täitsa ok.

Positiivseks pooleks vist võib nimetada selle, et ei pea nii tihti habet ajama, sest kellegagi pole vaja otseselt kohtuda ja viks välja näha. Või siiski, meil on veebikoosolekud ja selleks ajaks tuleb ikka puhas särk selga ajada ja habeme pikkuse liigsust testin abikaasa pilgu abil.

Lapsed ei rõõmusta väga, et isa kogu aeg jalus on ja kõik arvutimänguplaanid segamini ajab. Tuleb kõiki tehnikavidinaid jagada, et kõik saaksid ilusti tööd tehtud.

Ajaleht ei saa toimida fotodeta ja neid olen ikka tegemas käinud, aga vahe on selles, et hoiame inimestega palju rohkem, kõvasti rohkem distantsi. Aitäh sellele, kes mõtles välja suumiga objektiivi!

Ajajaotusega on nii, et peab ennast pidevalt korrale kutsuma, et vahel tuleb töös pause teha. Muidu jäi arvutivabaks ajaks see, kui kõndisin töölt koju või kodust tööle, aga nüüd võib ju 24/7 järjest jutti vihtuda, sest nii hea on hommikukohvi kõrvale juba midagi ära teha.

Koroonaajastu on enesedistsiplineerimise ja mõttemaailmas korrektuuride tegemise aeg.