KÜSIMUS–VASTUS • Meditsiinitöötajate lahkumine Eestist on muutumas epideemiaks. Kel vähegi keeled suus ning võimalust, see pühib Eesti tolmu jalgadelt ja läheb paremaid jahimaid otsima. 1. oktoobril algav streik, mille eesmärgiks on viimaste meedikute lahkumist pidurdada, tekitab aga meie riigikogulastes vastakaid tundeid.

Küsisime neilt: 1. Meditsiinitöötajad kavandavad 1. oktoobril streiki, et nõuda paremaid töötingimusi ja kõrgemat palka. Kuidas suhtute meditsiinitöötajate streiki? Kas ja kuidas on võimalik parandada meditsiinitöötajate töötingimusi ning tõsta palka? 2. Eestis on levinud meditsiinitöötajate lahkumine, mistõttu on paljud töökohad täitmata. Kas ja kuidas on võimalik seda probleemi lahendada?

Tarmo Tamm (Keskerakond): Toetan tervishoiutöötajate streiki, sest see on nende poolt õigustatud samm. Sellise rahastamissüsteemiga ei ole võimalik edasi minna, sest juba praegu on puudu 2000 meditsiiniõde, arstid lahkuvad ja hooldustöötajate palk on alla igasugust arvestust. Kui nüüd ei osata probleemi tõsidust märgata, siis mõne aasta pärast on juba lootusetult hilja.
Selge on see, et meditsiinisüsteemile on raha juurde vaja ja tuleks lõpetada haigekassa rahast haigla hoonete majanduskulude katmine. Haigla majanduskulud tuleks katta otse riigieelarvest ja puuduoleva raha leidmiseks tuleks üle vaadata riigi maksusüsteem ning ka mõned riigi prioriteedid.

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Suhtun streiki mõistvalt. Nad seisavad oma õiguse eest töötada normaalsetes tingimustes ja saada selle eest väärilist palka. Tervishoiu korraldus on meil käest ära. Patsientide jaoks on järjekorrad arstide juurde pikad, haiglasse ja operatsioonile pääsemine vaevarikas ning teinekord ka kallis. Teiselt poolt jälle on töö hooldushaiglates ja vanadekodudes äärmiselt raske, nii füüsiliselt kui ka moraalselt. Muidugi on selle eest miinimumpalga lähedane töötasu liiga väike. Palga tõstmise teeks on riigi eelarvelise raha otstarbekas kasutamine. Maksud on meil piisavalt kõrged, et meditsiini rahastada. Praegu aga läheb suur osa ravirahast hoonete remondiks ja ülalpidamiseks. Kiiresti tuleks Eestis minna üle Skandinaavia süsteemile, kus haiglad ei ole eraõiguslikud ja kasumit teenivad ettevõtted, nagu on kahjuks meil.

2. Minu nooruse ajal oli süsteem väga lihtne. Pärast kõrgkooli lõpetamist pidi töötama kaks või kolm aastat oma erialal ja just seal, kuhu sind kõrgkoolist suunati. Selle ajaga teenisid tasa riigi poolt sinu harimiseks tehtud kulud. Pärast sundaja möödumist said vabaks nagu lind, kes võis lennata, kuhu vaid soovis. Millegi sarnasega võiks katsetada ka nüüd. Arste ja meditsiiniõdesid riigist lahkumises ma ei süüdista, sest palgad on Eestis häbiväärselt väikesed. Selle rahaga noor inimene oma elu üles ehitada ja perekonda soetada ei suuda.

Rein Randver (SDE): Tervishoiu toimimisega on rahulolematud ligi pooled patsiendid. Probleeme on teenuse kättesaadavusega, sest ravijärjekorrad on pikad. Omaosalus ravimite hankimisel on ligi kaks korda kõrgem kui mujal. Teiselt poolt on ka oma probleeme avalikkusele teadvustanud tervishoiutöötajad läbi palga, töökoormuse ja töötingimuste. Arvan, et streigiga soovitakse suunata tähelepanu tervishoiu tõsistele küsimustele.

Tervishoiu paremaks toimimiseks ja teenuste kättesaadavuse suurendamiseks on vaja otsida täiendavaid võimalusi. Võiks kaaluda riigieelarvest haiglate ja perearstide kulutustes osalemist. Tervise edendamist ja spordiga tegelemist ei tuleks käsitleda erisoodustusena. Lisaraha kaasamiseks võiks riik panustada eakate ravikindlustusse. Olen seisukohal, et solidaarselt ja maksudest rahastatav ravikindlustus on parim lahendus. Patsientide omaosaluse suurendamine ei ole praegu võimalik.

Urmas Klaas (Reformierakond): On väga segane, mida selle streigiga soovitakse saavutada. Eesti Arstide Liidu algatusel toimuv streik ei tee au selle liidu liikmetele. Olen rääkinud mitme Kagu-Eesti arstiga, kes on öelnud, et neil on selle streigi pärast piinlik. Kui Tallinna ja Tartu arstid saavad mitme keskmise palga suurust tasu, siis ei tohiks streigiks küll põhjust olla. Kui räägime, et vaja oleks töökorraldust muuta, et öövalvet lõpetav arst ei peaks tegema pikka päeva valvele otsa, siis olen sellega päri, kuid ma ei näe, et see peaks olema põhjus streigiks. See on ikka haiglate sisemise töökorralduse küsimus. Minu arvamus on, et kui räägime meditsiinitöötajate palkadest, siis peame aitama meditsiiniõdesid ja püüdma nende palka tõsta – sellega haigekassa ka tegeleb.

Ülo Tulik (IRL): Peame jääma realistideks – sellist palka, nagu makstakse arstidele Soomes (arstide keskmine palk Soomes on üle 6000 euro kuus, meil 1700 eurot kuus), me veel niipea maksta ei suuda. Vastavalt riigieelarvelistele võimalustele tuleks leida raha, et tõsta esmajärjekorras meditsiiniõdede ja hooldajate palkasid, kes on praegu selgelt alatasustatud. Tänaseks on otsus tehtud palgatõusu kohta nii arstidele kui ka meditsiiniõdedele ja võib pikalt vaielda, kas proportsioonid on õiged, aga meie ei saa suunata kogu palgatõusu ainult ühte sektorisse.

Majanduskeskkonna areng lubab prognoosida järgmisel aastal üldiseks palgakasvuks 5,6 protsenti.
Mina arstide streiki ei poolda. Arvan, et oleksin teist meelt, kui ka erakliinikud peataksid oma töö ja nendes töötavad arstid tulevad tänavale streikima. Lahkumine riigist ei ole omane ainult arstidele ja meditsiiniõdedele, vaid neid näiteid võib tuua peaaegu igast sektorist. Hea meel on tõdeda, et Lõuna-Eesti haigla on tänu mõistlikele otsustele personaliga paremini varustatud kui teised üldhaiglad meie piirkonnas. Nende otsuste all pean silmas head koostööd nii Tartu ülikooli kliinikumi kui ka Tartu ülikooli ja Tartu kõrgema meditsiinikooliga.

Inara Luigas (MTÜ Demokraadid): 1. Seekord pean ilmselt meditsiinitöötajaid kurvastama, sest ei toeta streigi toimumist. Streik on äärmuslik tegevus. Enne seda peetakse pikalt läbirääkimisi. Alles siis, kui kokkulepetele ei jõuta, tehakse streik. Suvel ei juhtunud kuulma, et on alustatud läbirääkimisi konkreetsete teemade üle. Streigihoiatus tuli ootamatult. Loomulikult on tervishoius palju probleeme, mis vajavad lahendamist. Kas või inimeste liiga pikad järjekorrad erialaarstide juurde, arstiabi kättesaadavus maapiirkondades. Lahendamata on kindlustamata inimeste arstiabi kättesaadavus.

2. Kohustuslik tööaeg meditsiinivaldkonnas. Palju oleneb ka sellest, kas tehakse tööd raha pärast või soovist inimesi aidata ja teenida Eesti riiki. Ma ei ütleks, et arstide palgad nüüd nii madalad on, et streikima peaks. Tuimalt streike toetada ei kavatse.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Eesti tervishoiu rahastamine käib läbi haigekassa, kuhu laekub osa (13 protsenti) sotsiaalmaksust. Sellest rahast kaetakse kindlustatud isikute tervishoiukulud haiguste ennetamiseks ja raviks, rahastatakse ravimite ning meditsiiniliste abivahendite ostmist ja makstakse ajutise töövõimetuse jm rahalisi hüvitisi. Ravijärjekordade pikkuse, tervishoiutöötajate palkade, soodusravimite hindade jms vahel tuleb leida tasakaal. Raha juurde saamiseks on muidugi võimalik tõsta ka sotsiaalmaksu, aga kuna see on juba kõrge, siis seda varianti mina kindlasti ei toeta.

Meditsiiniõed ja sanitarid väärivad kindlasti kõrgemat palka. Palgad järgmisel aastal kindlasti ka tõusevad, sest seda võimaldab meie majanduskasv. Aga need ei saa tõusta 20 protsenti. Kindlasti ei ole streik mingi imerelv ega abivahend palkade tõstmiseks, sest raha juurde leida ei aita see kahjuks mitte kuidagi.

Ester Tuiksoo (Keskerakond): Meditsiinitöötajate streigi peamiseks eesmärgiks on siiski arstide ja meditsiiniõdede Eestist lahkumise pidurdamine ning tervishoiusüsteemi kaasajastamine. Nende massiline lahkumine tähendab siia jäävate spetsialistide töö koormuse tõusu või mõne meditsiiniasutuse sulgemist. Meedikud on üle töötanud ja ravi kvaliteet langeb.

Sotsiaalminister koos ametkonnaga vastutab valdkonna eest ja praeguseks kujunenud olukorras on tema kohustatud meedikutega läbi rääkima. Meedikute töökoormuse ja töötasude probleemi lahendamiseks rahaliste vahendite tagamine on Hanno Pevkuri juhitava haigekassa nõukogu ülesanne. Vajaminev raha on ka olemas, kui prioriteediks oleks inimene, mitte ehitised. Meditsiinivaldkonna hoonete kulumid peaksid tulema otse riigi, mitte haigekassa eelarvest.

Kalvi Kõva (SDE): Hukka mõistma ma arste ja meditsiiniõdesid kindlasti ei hakka. Ju siis on meditsiinitöötajate jaoks kätte jõudnud piir, kus nad on kaotanud lootuse jõuda läbirääkimislaua taga oma eesmärkideni.

Tuleb vaadata tõsiasjadele näkku: kui tervishoidu palgaraha juurde ei tule ja personali töötingimusi ei parandata, siis arstide ja meditsiiniõdede lahkumine välismaale jätkub. See tähendab aga ravijärjekordade pikenemist, ravivõimaluste ahenemist ja inimeste omaosaluse suurenemist.

Streigi üheks põhjuseks on, et pikki aastaid ei ole võimul olnud erakonnad otsinud ega pakkunud tervishoiu parema rahastamise osas mingeid lahendusi. Vajadus lisaraha järele on aga väga suur. Lühiajaliselt aitaks probleemi leevendada haigekassa ressursside osaline kasutuselevõtt. Kui põhimõttelisi rahastamisotsuseid lähiaastatel ei tehta, muutub olukord juba mõne aja pärast lausa kriitiliseks, eriti kui silmas pidada ühiskonna vananemist. Näen ühe võimalusena, et perearste hakatakse edaspidi rahastama riigieelarvest, mis lubab nii-öelda vabaneva raha suunata ravikindlustuse eelarvesse. Variandiks oleks ka sotsiaalmaksu baasi laiendamine, mida on välja pakkunud haigekassa uus juht.

Valdo Randpere (Reformierakond) ei vastanud.
Priit Sibul (IRL) ei vastanud.