KÜSIMUS–VASTUS •  Seekord arutavad meie riigikogulased selle üle, kas Eestis on revolutsiooniline olukord või mitte. Läinud nädalal tekitas nimelt elavat vastukaja sotsiaalteadlase, professor Marju Lauristini sõnavõtt, kus ta ütles, et Eestis on revolutsiooniline olukord, kuna ärksad inimesed tunnevad, et neid valitsevad mitteärksad. Samuti leidis Lauristin, et Eesti võiks vajada valimissüsteemi muutmist.

Küsimused riigikogulastele olid järgmised: 1. Sotsioloog Marju Lauristin ütles värske poliitikakogumiku esitlusel, et Eestis on justkui Prantsuse revolutsiooni eelne seis, kus ärksa vaimuga inimesed tunnevad, et neid valitsevad mitteärksad. „Meid võib viia tardumusest välja see, et järjest enam on inimesi, kes tegutsevad ärksa vaimuga oma ümbruses ja tunnevad, et – see tuletab meelde Prantsuse revolutsiooni – neil ei ole väljapääsu reaalselt ühiskonnas millegi muutmiseks,” rääkis ta, pidades üheks lahenduseks valimissüsteemi muutmist. Mida te professor Lauristini sõnavõtust arvate? 2. Nimetage oma viimase aja kõige ärksam tegu.

Valdo Randpere (Reformierakond): Demokraatia eelis ongi see, et need kõige ärksamad – kui nii võiks öelda – saavad rahva poolt valitud ja neile usaldatakse riigi juhtimine. Alati on ja jääb rahuolematuid, kes nõuavad süsteemi muutust ning kiruvad olemasolevat. Ainuke mõistlik soovitus neile avastamata talentidele on: kandideerige järgmistel valimistel, veenge inimesi selles, et teie olete kõige ärksam kandidaat ja kui valituks osutute, tegutsege selle nimel, et meie elu ja süsteem paremaks muutuks. Kõrval istuda või viletsa kaotajana viriseda on tegelikult lihtsam, kui võtta vastutus ka ebapopulaarsete otsuste eest. Minu kõige ärksamad teod viimasel ajal on olnud seotud tööga õiguskomisjonis, kus päris mitu minu mõtet on saamas uutes seadustes kajastatud.

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Ma ei ole lugupeetud sotsioloogiga päris nõus. Revolutsioonilisest situatsioonist on asi veel kaugel. Need niinimetatud alumised ühiskonnakihid peavad Eestis veel õige kaua vastu, sest päris nälga ju veel pole. Ülemised kihid – Ansip, Ligi, Pevkur jt – saavad vanaviisi valitseda veel tükk aega. Maksud laekuvad hästi, raha võimu teostamiseks jätkub ja Euroopast saab toetusfondidega lisa ka. Veel on meil müüa palju metsa, puutumata loodust, Eesti lennufirma jne.

Mis puutub ärksa vaimuga inimestesse ehk intelligentsi ja loovinimestesse, siis nemad on 20 aastat istunud üsna vagusi. Ühiskond püsib üsna rahulikuna, sest suurem osa loomingulisest intelligentsist, teadlastest, inseneridest on sõltuvad oma tööandjast, palgast, mõnusatest väliskomandeeringutest ja kõiksugu toetusrahadest. Nii nad ei julgegi palju häält tõsta. Kunstnikud kaotaksid tellimusi, kirjanikud toetusi raamatute väljaandmiseks jne. Seega on kasulikum võimude laulu laulda ja revolutsioonile mitte mõelda. Valimissüsteemi ei hakka keegi praegu muutma, sest see rahuldab kõiki parlamendi erakondi.

2. Kirjutasin Eesti ülekohtusest omandireformist raamatu „Lõhutud elud”. Selles valgustan tuhandete oma kodu kaotanud sundüürnike traagilist ehk lõhutud elu. See on kohutav peatükk meie rahva elust, kus umbes 100 000 eestlast pidid kannatama oma riigi tehtud õiguslikku ülekohut ja omandireformi käigus koos perega oma kodust lahkuma.

Loen ärksaks teoks Tallinna Televisiooni ajakirjanduse ja eesti sisepoliitikat analüüsivat saadet „Meedia keskpunkt”, mis on eetris igal kolmapäeval. Olen saatejuht ja tunnen suurt rahuldust, sest saan rahvale rääkida oma tõde ning avada inimeste silmi, et nad näeks ebaõiglust ja valelikkust, mida meie ühiskonnas veel üsna palju kohtab ning mis meid revolutsioonilise situatsiooni poole kiiresti edasi viib.     

Urmas Klaas (Reformierakond): Olen kogu aeg seda meelt olnud, et iga tööd tuleb teha tervest talupojamõistusest lähtudes. Igasugune tulevärk käib rohkem lõunamaise karnevali juurde: pidu pidada on küll väga vahva, aga kui argipäev saabub, siis peaks ka ikka leib laual olema. Nii et need säravad ja ärksad ideed, millest Lauristin räägib, on minu silmis väärt nii palju, kui nad „sünnivad potti panna”. Mis suunas valimissüsteemi muuta tuleks? Et meil oleks palju väikesi ja ähmase maailmavaatega erakondi – mida see annab? Ei midagi ratsionaalset. Eesti on vaba ühiskond, ajakirjandus on vaba ning kõik võivad oma arvamust avaldada. Mina isiklikult olen alati oma valijatele kättesaadav ja suhtlemine on tihe. Kõik ideed, mis väärivad arendamist, saavad edasi arendatud ja probleemidele püüame üheskoos lahendusi leida.

Usun, et Eesti rahvale ei meeldiks peaminister või ministrid, kes iga päev rahvast mingi „geniaalse ideega” üllatavad. Inimesed peavad lugu ministritest, kes teevad teoks selle, mida nad on lubanud, ja teevad seda asjatundlikult.

Mõned näited viimse aja tegemistest lisaks kultuurikomisjoni esimehe tööle: Lüüb-nitsa rahvale sibulatemüügi võimaluse otsimine, piiriäärsete omavalitsustega uute koostööprojektide algatamine juba uude eelarveperioodi, põllumeeste otsetoetuste suurendamiseks selgitustöö tegemine Saksamaa parlamendiliikmetele.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Olen Lauristiniga paljuski nõus ja mingi eriline meeleolu meie riigi kodanikke kindlasti valdab. Võtame või arstide streigi, kus on tegemist väga kõrgelt haritud inimestega. Esiteks antakse teada, kui kõrge on nende keskmine palk ja kui ebaõiglane on see ülejäänud inimeste suhtes, aga samal ajal ei räägi keegi sellest, mitme töötunni eest nad selle palga välja teenivad. Kui RMK või Eesti Raudtee juhil tõstetakse palka aastas kümme- kuni 15 protsenti, siis räägitakse rahvusvahelise turu konkurentsist, aga arstidele, kes on palju rohkem turu konkurentsis, öeldakse, et kannatage veel. Loeme, mis toimub Estonian Airi ja Eesti Energia ümber ja kuidas seal riik rahadega ringi käib. Tulla pärast seda rääkima, et riigil puudub raha inimestele palkade maksmiseks, on vastutustundetu. Seda loetelu võiks pikendada Eesti riigi rahaliste toetustega ESMile, e-hääletusega, mis ei anna kindlalt garantiid valimiste aususes jne.

Valimissüsteemi muutmine ja erakondade rahastamine tulevad kindlasti päevakorda ning millegagi tuleb rahva usaldus taastada. Olen juhtinud tähelepanu sellele, et kui lõpetataks koolide ehitamine, mis lähtuvad poliitikute kokkulepetest ja mitte laste arvudest, siis saaksime vabanevate rahade arvelt oluliselt tõsta õpetajate palka.

Inara Luigas (MTÜ Demokraadid): Lugedes Marju Lauristini sõnavõttu tekib tõepoolest küsimus, miks ärksad inimesed on lasknud mitteärksatel endale pähe istuda? Miks on juhtunud nii, et ärksa meelega peaminister Andrus Ansip ja tema valitsus on pikka aega hullutanud oma kiidukõnedega Eesti rahvast, lauldes oode Eesti edust? Tegelikkuses söövad raskustes elavad kodanikud jätkuvalt kartulikoori, lapsed elavad alla vaesuspiiri ja vähegi oma peredest hoolivad ning laenudega kurnatud Kalevipojad lähevad leivaraha teenima välisriikidesse. Miks ei tule ärksad Riigikogusse ega tee häält? Ärksad pakkugu välja konkreetseid lahendusi ning otsigu partnereid Riigikogust ja valitsusest, kes neid ettepanekuid toetavad. Siis tekib konkreetne olukord muutuste ootuseks.

Ainult valimismehhanisme muutes ei saavuta me kindlasti paremaid tulemusi. Asi võib peituda mitte ainult valitavates, vaid ka valijates. Peame muutuma paremateks ja sallivamateks. Ja loomulikult pole Eestis ammu vajadust suurte loosungite ning ühislaulmiste järele. Rahvas tahab peale vabaduse ka tööd teha, palka saada ja rahulikult lapsi kasvatada. Soovime stabiilsust ja paremat elu mitte ainult Euroopa, vaid ka Eesti tasandil.

Kõige ärksam tegu? Käisin Venemaal ja tulin tagasi autoga, mille paak oli bensiini täis. Avastasin, et tolliametnikud seletavad mulle olematuid seadusi, mille järgi pean makse maksma. Olen võtnud Riigikogus korduvalt selle teema kohta protesteerivalt sõna. Minu ergas vaim tegeleb praegu piiriületuse probleemiga ning see võtab aega ja energiat.

Ester Tuiksoo (Keskerakond): Teema püstitus on huvitav, kuid nii piiratud mahus, nagu on ajalehes küsimustele vastamine, on keeruline oma mõttearendust lahti kirjutada. Et midagi poliitikas muuta, tuleb kindlasti valimas käia. Samas võib ka alati liituda mõne erakonnaga ja läbi selle teostada oma head ideed.

Ma ei tea täpselt, mida konkreetsel juhul ärksuse all mõistetakse, aga Keskerakonna fraktsiooni liikmed (sh mina) tegelevad Riigikogus kõikidel päevadel Eesti inimeste elu kergemaks ja paremaks muutmise nimel.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Mina ei arva, et Eesti inimesed elavad pidevas reformide ootuses, veelgi vähem ihkavad nad revolutsioonilisi kannapöördeid. Meie areng hakkab jõudma sarnaselt Põhjamaadega rahulikku ja stabiilsesse etappi. See ju ongi meie siht olnud.
Loomulikult ei ole ärksad mõtted kuhugi kadunud ega tegusad inimesed taandunud. Iga inimese ülesanne on oma igapäevase tööga panustada enda, oma pere, kogukonna ja riigi heaolu kasvu. Ka mina teen oma tööd nii hästi, kui oskan ja suudan.

Minu arvates on meie valimissüsteem ennast õigustanud ja suurteks põhimõttelisteks muudatusteks vajadust ei ole. Küll aga saab kehtivat süsteemi veelgi paremaks muuta. Riigikogu ongi just menetlemas eelnõud, mille eesmärgiks on e-valimiste muutmine veelgi turvalisemaks ja usaldusväärsemaks.

Ülo Tulik (IRL): Leian, et olukord Eestis ei ole revolutsiooniline, vaatamata hetkel toimuvale arstide streigile. Soovitan lehelugejatel lugeda 27. septembri Postimehest kodanikuühiskonna aktivisti Elver Loho arvamuslugu samal teemal, kus autor väga selgelt küsib, millise statistika põhjal sotsiaalteadlane Marju Lauristin väidab olukorra Eestis oleva revolutsioonilise? Loho artiklis välja toodud näitajate põhjal leiab kinnitust minu eeltoodud väide ja see on leidnud kinnitust ka tõenduspõhiste arvnäitajatega, kus Eesti inimeste rahulolu on võrreldud Araabia kevade eelse Egiptuse ja praeguse Rootsiga. Võrdlustest joonistub selgelt välja, et olukord Eestis ei ole revolutsiooniline. Mina isiklikult ei tunne, et meid valitsevad mitteärksad. Valimissüsteemi üle võib arutada nii Riigikogus kui ka laiemalt ühiskonnas ja mul on hea meel, et see debatt praegu käib. Hetkel on see teema avatud ka meie fraktsioonis ja kõik ettepanekud on teretulnud.

Kuigi eestlastel on kõnekäänd, et enesekiitmist ära jäta teiste hooleks, ei tee ma täna seda ja oma tegude üle jätan otsustamisõiguse teistele.

Priit Sibul (IRL): Olen kaugel veendumusest, et Eestis on kõik korras ja enam midagi paremaks muuta ei ole võimalik. Eestis on terve hulk probleeme, mille lahendamine ei pruugi suurele hulgale inimestele meelt mööda olla. Tõenäoliselt ei suudeta piisavalt hästi selgitada, miks on lahendused probleemidele just sellised. Globaliseeruvas maailmas on lihtne end teistega võrrelda ning ideaalid ja ootused on kõrged. Tegelikkus on aga paljudes nüanssides kahjuks teistsugune.
Kahjuks on viimasel ajal ka palju polariseerumist, vastandamist ja vastandumist. Ühiskonnas on väga palju ärksat meelt ja teotahet, aga võib-olla eeldatakse liiga laial rinnal professionaalset suhtumist ning kaasamine jääb seetõttu tagaplaanile.

Mul on hea meel, et viimased arutelud üliõpilastega vajaduspõhise õppetoetuse teemal on lisaks vastandumisele leidnud ka üksteist tunnustavaid seisukohti. Oli ülimalt meeldiv üliõpilastelt kuulda, et vaatamata erimeelsustele üksikküsimustes on nad seda meelt, et valdavalt liigume õiges suunas. Arstide streigi taustal on hea meel, et osalesin ettekandega nii Valga- kui ka Põlvamaa meeste tervisefoorumil. Võrumaal toimub see foorum juba 19. oktoobril. Väga paljud mehed mõistavad, kui palju on meie endi kätes – õige toitumine ja liikumine muudavad meie elu palju kvaliteetsemaks. On vaja ainult õige vähe ennast muuta, aga teha seda järjepidevalt ja muutused on nii nähtavad kui ka tajutavad.

Kalvi Kõva (SDE) ei vastanud.
Rein Randver (SDE) ei vastanud.