Astusin ülikooli 1955. aastal. Mul vedas algusest peale, sest sisseastumiseksamiteks sain majutuse TRÜ eliitühiselamusse, mis kuulus juristidele ja paiknes Raekoja platsi ääres Rüütli (tollal 21. juuni) tänava nurgal. Sain voodikoha Võru poiste tuppa. Korrus allpool olid nende klassiõed.

Võrulased olid väga elurõõmsad ning tüdrukute ja poiste vahel käis hommikust hilisõhtuni lakkamatu madin. Omavahel suhtlesid nad võro kiiles, minu poole pöörduti kirjakeeles. Naersin, et seda pole vaja. Olen ise ka päritolult võrukas, sest mu isapoolsed esivanemad pärinesid Rõugest.

Kuna sellest ajast on möödas rohkem kui pool sajandit, siis on aeg mälust kustutanud enamiku tookordsete internaadikaaslaste nimedest. Kõige paremini sobisime aga Ülo Uderiga, kellest sai hiljem Tallinna tehnikaülikooli õppejõud. Ta tegi pärastlõunati süüa ja võttis ka mind kampa. Seoses sellega meenub üks lõbus juhtum. Südaöö paiku kuulsime akna all olevalt kõnniteelt kostvat tüdrukute naeru. Need olid Ülo klassiõed, keda noored vene ohvitserid suveaia tantsuõhtult „koju” saatsid. Ülo vihastas väga, jooksis kööki, kust tõi nõudepesuvett täis supipoti ja kummutas selle ohvitserihakatistele kaela. Tüdrukud kiljatasid ja jooksid üles, kannatanud tõstsid kisa: „Это оскорбление чести мундиpa!” Kutsusid miilitsa ja tulid sellega meie toa ukse taha. Protestisime uniste häältega, et me oleme õppimisest väsinud ja peame magama, sest homme on eksam. Kuulsime, kuidas eestlasest miilits lubas ohvitseridele, et klaarib meiega asja järgmisel päeval. Muidugi ei tulnud ta enam tagasi ja ka ohvitsere me enam ei näinud, sest need ei tahtnud end enam lolliks teha.

Värvikas poiss oli veel hilisem füüsik Aarne Lillemaa, kellega elasime viis aastat Tiigi internaadis. Kui Heiti Kadastik pidas pilgeni täis keemia ringauditooriumis meile esimese loengu pärast sõda tehtud hüpnoosist, siis küsis ta saalilt, mis hüpnoos Aarnele anda? Keegi tagumisest ridadest hüüdis: „Las tõuseb homme hommikul kell 8.30, siis jõuab ometi kord ka õigeks ajaks loengule.” See hüpnoos ka anti ja noormees jooksis kohe pärast äratamist naerunäol trepist üles oma kohale tagasi. Järgmisel päeval oli aga kogu ühiselamu Aarne pahandamist täis. Ta lubas Kadastiku maha lüüa. Nimelt pidi ta tol hommikul kell 7 minema bussijaama maalt saadetud toidupaki vastu, kuid magas selle saadud hüpnoosi tõttu maha. Ta otsis paar tundi linna peal pakki taga ega jõudnud seepärast mitte ühelegi loengule.

Pärast sisseastumiseksameid ei kohanud ma enam teistest väljapeetumat (mis ei takistanud teda ühisettevõtmistes kaasa löömast) Lembit (Lembo) Saarnitsat, kes lõpetas TRÜs juura ja oli pikka aega ülikooli õppejõuks. Südamliku noorukina jäi meelde aga veel Franz Kupp, kes kogu oma tööelu pühendas ajakirjale Nõukogude Kool. Kord tõi ta Raekoja platsi internaati oma maadlejast venna Marinelli. Panime voodikotid põrandale ja õppisime neil maadlusvõtteid.

Tüdrukute eestvedajaks oli sportlik ja reibas Mirja (Mitsi) Kalamees, kes astus ka kehakultuuriteaduskonda. Tema energiasalv ja leidlikkus olid ammendamatud. Kord tulime Üloga Toomemäest alla ja kuulsime juba kaugelt, et ühiselamus käib jälle äge möll. Jooksime appi, sest toas oli vaid paar-kolm poissi ja Mitsi poolt kohale toodud tüdrukutel suur arvuline ülekaal. Tookord vajutas Mirja hullamishoos küünarnukiga aknale ja aknaruut langes püstloodis kõnniteele, kus purunes kildudeks. Alt kuuldus kisa: „Te, kuradid, tapate inimesi!” Nagu Lutsu „Kevades”. Aga oli tõepoolest õnnelik juhus, et üliraske suur aknaruut allolijaile püstloodis pähe ei kukkunud. Tagajärjed oleks kindlasti traagilised olnud. Tüdrukud teadsid, et me magame lukustamata ukse taga. Ühel ööl hiilisid nad tasa sisse ja viisid oma poistel padjad pea alt ära. Ainukesena jäin puutumata mina. Poisid maksid sellega kätte, et läksid järgmisel hilisõhtul klassiõdede tuppa ja tõstsid kõik voodid otsale püsti. Tüdrukud olid juba magama heitnud ja veeresid kõik põrandale.

Praegusele põlvkonnale tundub küll uskumatuna, kuid kogu selle kuu jooksul ei pruugitud kordagi alkoholi, ka mitte õlut. Alati oldi heas tujus ka ilma viinata. Veidi paha oli see, et kõigil kambas olnud ülikooli astuda soovijail polnud aega eksamiteks õppida ja nii mõningail neist tuli kõrgkooliõpingud vähemalt aastaks edasi lükata.