See kõik algas majandikeskustest ja küladest. Kadus töö ja asjalikumad noored lahkusid. Esialgu polnud asi hull, sest tarmukamad pensionärid ja linnast tulnud metsaärikad ostsid kokku maid-metsi ning juhutöid ja raha jätkus isegi külakõrtsidele. Pealinnast lubati ka aina, et kapitalism loksutab kõik paika. Ent ega ei loksutanud küll, sest avatud turu tingimustes tõrjus meie praeguste suurte euroliitlaste subsideeritud toit meie kohaliku või, munad ja peki lihtsalt välja, sest meie riik põllumajandusele peale ei maksnud. See, mis sündis, polnud mitte aus turukonkurents, vaid eesti väiketaluniku teadlik tapmine europlaanimajanduses. Edasi tulid mõisastumine, vaesus ja hääbumine.

Meie tarmukad koalitsioonijuhid hõiskavad vaid loosungeid, et euro ja börsielekter hinda ei tõsta, ning ei taha tunnistada, et pärismajanduse geograafilist jagunemist saab õigel ajal maksude abil juhtida – aga seda ikka enne, kui tööjõud leivaotsinguil mööda maailma laiali jookseb. Töötute koolitamisse maetakse aastast aastasse miljoneid, kuid pole justkui aru saadud, et mõttetu on  küünetehnikuid ümber õpetada taksojuhtideks ja vastupidi, kui nendele teenustele ei jätku tarbijaid. Tarbijaid pole aga seepärast, et puudub reaalne tootmine. Ühe käega koolitajaid nuumates on riik teisega postkontoreid ja koole kinni pannes tegelikult ise eeskujuks oma põgenemisplaane pidavale rahvale.

Tühjade eluruumide osakaal on Võrule suhteliselt sarnase saatusega Valgas Eesti suurim: 6600 eluruumist hinnanguliselt 700–1000 seisab tühjalt. Huvitav on seejuures see, et äsjane miljoneid maksnud loendus ei suuda anda täpsemat vastust. 700–1000 on sama täpne, kui tatiseks tehtud sõrmega tuule kiiruse mõõtmine. Koalitsioon pakub kõikide hädade raviks omavalitsuste piiride ümberkorraldamist. Tegelikult pole praegune haldusreform aga midagi muud kui surijale iluoperatsiooni tegemise katse. Tervist see ei paranda ja kosilasi vaevalt et voorima hakkab. Regionaalminister võib igasse valda tööle panna poliitilise reforminõuniku (nagu ta ühe juba Võru maavalitsusse istutas), aga enne kui riigieelarvesse ei kirjutata vähemalt teeäärsete valla- ja maakonnapiire tähistavate siltide vahetus ning kohalike omavalitsuste ametnike koondamise tasud, on tegu sulaselge teesklusega. Iseküsimus on ka see, kas viimasel ajal naeruväärseks närtsinud rahva mandaadiga reformierakondlased ja IRLi tegelased üldse esindavadki kedagi peale oma tagatubade.