Kõigile praeguse aja ettevõtjatele peaks olema hoiatavaks signaaliks Võru linna endise ettevõtja August Vildo saatus, kelle pere haudki on surnuaialt jäljetult kadunud. Tegemist on väga näotu looga, milles ei ole võimalik kahjuks kellegi peale näpuga näidata, kuna vastutus hajub mitme eri riigikorra ja ametkondade vahel.

Eestis kohvikukultuuri edendaja Nikolai Kultase abikaasa Agnes Kultase vanemate haudade kadumine Võru kalmistult näitab, kui kehvasti hoitakse Eestis inimeste mälestust. Muinsuskaitseameti andmetel on levinud juhtumid, kus üle on maetud lausa Vabadussõja kangelaste haudu, rääkimata tavalistest linnakodanikest. Nagu selgub, piisab ülematmiseks asjaolust, et järglased on traagiliselt hukkunud või sunnitud lahkuma välismaale ja haud on jäänud aastateks hoolitsuseta.

Haudade teema muutub praegusel ajal eriti aktuaalseks, kuna käes on uus väljarände aeg, kus paljud inimesed lahkuvad oma kodumaalt ja seda aastateks. Sugulaste lahkudes jäävad hauad suure tõenäosusega hoolitsuseta ja tagasi tulles võivad inimesed avastada Heli-Kristi Ilinsky kombel, et ei tunne surnuaeda enam äragi. Inimeste lahkumine seab omakorda uued väljakutsed nii kohalikule omavalitsusele kui kalmistu eest vastutavatele ametnikele, kelle üks ülesandeid on mälestuse säilitamine. Hoiatav eeskuju on nõukogude ajast ees, kus kalmistu arhiiviandmed on lihtsalt ära kadunud. Siinkohal peaks silmad peast häbenema Riigikogu liikmed, kes hoolitsevad küll selle eest, et nende endi hauad saaksid Metsakalmistul uhkelt tähistatud, aga pole loonud kodanikele tingimusi mälestuse säilitamiseks. Üks näide tegematajätmisest on matusetoetuse kadumine, mille tulemusel kulgeb paljude inimeste viimne teekond nii piltlikus kui ka otseses tähenduses „vaiba sees”.

Haua kadumist politseisse anda ei saa, aga oma endise ametivenna mälestuse taastamiseks võiks õlad kokku panna Võru ettevõtjad, et välja selgitada, kuhu August Vildo haud siis ikkagi kadus. Loodetavasti on võimalik asi välja selgitada, sest nagu öeldakse: kus tegijaid, seal nägijaid.