Võru linnavolikogu aseesimehe Tõnu Antoni leiutatud elektrijalgratas näitab, et leiutamiseks ei pea inimene olema oma esimeses nooruses ja et paljud head asjad on alles leiutamata.

Tõnu Anton jääb ise oma leiutise juures tagasihoidlikuks ja räägib, et ega seal suurt midagi patenteerida pole. Samas peavad spetsialistid asja väga suureks saavutuseks, sest varem pole sellist ratast nähtud. Anton ütleb, et kui vaja, võib toodet veelgi timmida, panna peale energiasäästlikum mootor, kasutada paremaid akusid ja kergemat raami. Siis annaks ühe laadimisega veelgi pikema maa maha sõita, ikka tublisti üle 100 kilomeetri.

Elektrijalgratas on igatahes nii paljulubav, et selle võiks kohe seeriatootmisse anda. Vanu jalgrattaraame peaks olema alles lademetes, samuti rattaid, leistange ja sadulaid – neid vedeleb pea igas kuuris. Akud, mootor ja elektroonikaplokk maksavad kokku mõnisada eurot. Sellist ratast ja täpselt sellises komplektsuses nagu Antonil võiks vabalt välja müüa hinnaga 1000 eurot tükk. Olgu öeldud, et selle hinnaga müüakse kvaliteetsemaid tänavasõidu jalgrattaid.

Elektrijalgrattad kuluvad marjaks ära näiteks postiljonidele, kes peavad iga päev pikki distantse maha väntama. Elektrijalgratas arendab vabalt kiirust 35 km/h ja kaalub ligi 25 kg, mistõttu sobib hästi lehekandmiseks. Akukottidele lisaks saab ratta tagaossa paigaldada kotid ajalehtede jaoks. Niisamuti kulub elektrijalgratas ära matkajatele, näiteks seltskondades, kus osa sõitjaid on suurema ettevalmistusega ja teised nõrgemad. Elektrijalgratas aitab ka kõige kiirematega samu pidada, seda eriti mägisel maastikul. Võib ainult ette kujutada, mis näoga oleks Eesti rattureid vaadatud Liibanonis, kui nad oleks gaasi põhja vajutanud. Selliste „rakettidega” varustatud matkajate pantvangi võtmine oleks olnud märksa keerukam operatsioon.

Elektrijalgratta peale võiks mõelda näiteks Eesti kaitsevägi, sest vaenlase rünnaku korral jätkab Eesti partisanisõjaga ja jalgratas on partisanidele metsas liikumiseks väga mugav sõiduvahend.