Omavalitsus kujundab ärikliima

Võrukivi tööstusala valmimisega on Võru linn koos riigi ja erakapitaliga loonud tugeva aluspõhja, millele on võimalik rajada uusi ettevõtteid ning töökohti. Samas oleks naiivne loota, et investorite meelitamiseks üksnes heast taristust piisabki.

Investorite meelitamisest räägitakse palju nii Võrumaal, Eestis, Euroopas kui  ka kogu maailmas. Eesti asustuses viimase kümnendi jooksul toimunud muutused räägivad selget keelt sellest, et rahvas liigub sinna, kus on töökohad, ja uued töökohad luuakse omakorda sinna, kus on rahvas. See on tekitanud Eesti regionaalses arengus turbulentsi, sest kui ühed omavalitsused on hädas rahvastiku vähenemisest tingitud tulude vähenemisega, siis teised seisavad silmitsi ülerahvastamisega kaasnevate probleemidega nagu stiihiline ehitustegevus, taristu puudulik arendus, lasteaia- ja koolikohtade puudus jne. Kokkuvõttes on raha kõigil vähe ja rahul pole ei need, kes elavad väikevallas, ega need, kes suurlinnas.

Kas eelpool välja toodud trendi on võimalik murda? Nähtavas tulevikus mitte. Inimeste koondumine üha suurematesse asumitesse näib olevat pöördumatu protsess. Eestis on linnastumine tänu riigi väiksusele võrreldes teiste arenenud maadega isegi suhteliselt aeglane, kuid siiski järjekindel.

Võru linnal on selliste arengute taustal valida, kas pingutada kõigest väest, et kuuluda ka tulevikus nende keskuste hulka, mis tõmbavad inimesi ligi, või olla koht, kus elab vaikus. Rõhutan, et see on meie valik, mitte ettemääratud saatus, millesse pessimistid kipuvad uskuma.

Töökohtade loomiseks vajalike eelduste loomine ja nende realiseerimine ei ole ühele linnale või vallale jumalast antud oskus, vaid treenitav võime. Paljuski sõltub see sellest, kas kohalikud rahvaesindajad ja ametnikud on võimelised pikemas ajahorisondis prognoosima ühiskondlikke ning majanduslikke arenguid, oskavad omavalitsust nende teadmistega suhestada või keskenduvad hoopis lühiajalisele ümberjagamisele ja pseudoprobleemide „lahendamisele”.

Täpselt nõnda, nagu Eesti riik on väliskapitali (töökohtade) meelitamiseks maha pannud majandus- ja rahanduspoliitilised „lõksud”, on ka igal omavalitsusel mingisugused eeldused kasvust osa saada. Küsimus on selles, kas need eeldused osatakse, tahetakse, julgetakse realiseerida.

Heal tehnilisel tasemel ja soodsa maa hinnaga tööstusala on üks sellistest peibutistest, millega omavalitsust investoritele välja pakkuda, aga ainult sellest ei piisa. Tööstusala valmimine on linna jaoks nagu noorele inimesele põhikooli lõpetamine: see loob põhja, millelt edasi pürgida, aga ainult põhiharidusega on elus keeruline toime tulla.

Investorite meelitamine ei ole projektipõhine tegevus, millel on oma algus ja lõpp. See on sihikindel ja igapäevane töö, kohustus suhelda, hankida teavet, olla valmis kiiresti ning adekvaatselt reageerima.

Ekslikult arvatakse, et investorite maaletoomiseks piisab, kui trükkida valmis mõned omavalitsust tutvustavad bukletid ja neid siis kusagil jagada. Et mõni ettevõte investeeriks Võrru, looks siin mingisuguse tootmis- või teenindusbaasi, see nõuab asjaga tegelevatelt inimestelt pikka ja põhjalikku ettevalmistust, läbirääkimisoskust, kannatlikkust ning võimet tagasilöökidest põhjustatud pettumusest kiiresti üle saada. Kui aga tehing õnnestub, võivad sellel olla palju suuremad positiivsed järelmid, kui esmalt paistab.

Võrukivi ei ole ainus arendatav tööstusala Võrus. Linn toetab tööstusala rajamist ka Luha tänavale, kuhu on varasemalt täitepinnast kokku veetud. (Tervitan maavanema initsiatiivi panna Luha tööstuspargi arendamisele õlg alla.) Soovin head edenemist Kagu-Eesti innovatsioonikeskusele, mis samuti pakub investoritele Võrus tegutsemisvõimalusi!

Ettevõtete loomiseks vajaliku taristu valmimise järel tuleb omavalitsusel üha enam seada oma fookus kontaktide loomisele ja vahendamisele, et välja arendatud taristu leiaks maksimaalset ärakasutamist ja Võrru loodaks töökohad, mida inimesed vajavad.