Menu

.      

Lõõtspill vajab musikaalsust ja ka lusti

Toomasel on neli venda ja üks õde, pilli neist aga keegi ei mängi. Foto: JOOSEP AADERPILLIMEES • Toomas Ojasaar on Põlvast pärit noormees, kes on tegelenud muusikaga vähemalt kaheksa aastat. Lõõtsa võttis Toomas kätte viis ja pool aastat tagasi. Toomas on võitnud kahel korral August Teppo nimelise võistumängimise ässade klassi, kahel järjestikusel aastal ka noorte klassi, Viljandis veel üleriigilise rahvapilli võistumängimise jne. Kokku on Toomas esinenud umbes 15 võistlusel. Koos esinemas on teda palju nähtud oma õpetaja Heino Tartese ja tema lõõtsakooli õpilastega. Viimasel ajal esineb Toomas Ojasaar üksi ja mängib ka palju igasugustel rahvaüritustel, kuhu teda järjest rohkem ja rohkem palutakse. Oma õpetaja Heino Tartese kohta ütles ta, et mees jääb talle õpetajaks elu lõpuni. Nii on ikka inimesega, kes noorena teda aastaid tagasi armastuse juurde juhatas. Aga lõõtsa peab Toomas just armastuseks.


Tänavu oli Toomas nagu alati Võ-ru folkloorifestivalil lõõtsavõistlust kaemas, kuid ise ei võistelnud. Tal oleks olnud võimalik saada lõõtsakuninga tiitel, kuid ta ei tahtnud seda oma põhimõtete pärast. Teda paluti väljaspool võistlust mängida ja ta tegi seda – puhtast rõõmust. „Ma ei võtnud seda tiitlit vastu, sest mul on pisut teised põhimõtted. Lõõtspillimängijate võistlus ei tohi olla võistlus võistluse pärast ja üleüldse on mul seda tiitlit vara võita. Olen kõigest 20aastane.” Noorele vanusele vaatamata on Toomas Ojasaar olnud juba kaks aastat Võru muusikakoolis lõõtsaõpetaja. Nüüd jääb selles ametis olemine peagi pooleli, õigemini sellest tuleb aastaks ajaks paus, sest Toomasest saab ajateenija.


Mängib õpetaja tehtud pillil


„Võib-olla lähen näitekunsti õppima või midagi taolist. Natuke on näitemängu tehtud kah ja see meeldib,” arvas Toomas sõjaväejärgse aja kohta. Foto: JOOSEP AADERToomase pere elab Vanakülas. Seal on ilus talumaja suure lille- ja tarbeaia ning loomadega, kes teevad rõõmu oma naljaka käitumise ja väljanägemisega. Üks kana on üleni vesihall, teisel on must sulekee kaelas ja must sabatups, ise on valge. Kass ja tema pojad on nii põnevad, et pole mõtet seletadagi. Koer on supersõbralik, karvane ja tõutu armas olevus. Kusagilt ilmus välja lumivalge part, kõht ligi maad, ja siis olevat veel lambad, kes ilmselt suure arguse pärast ennast ei näidanud. Paar korda nägime ka Toomase sõnul tema hüperaktiivset ema, kes kõike teeb, kõike jõuab ja lisaks on ka veel lasteaias kasvataja. Praegu on tal pisut kergem, sest lasteaias on puhkus.

Kui me Toomase toodud valgetel toolidel istet võtsime, oli tunne, nagu oleksime kodus, nii mõnusalt loomulik ja lihtne oli kõik. Kuulsime, et Toomas on tegelikult pere noorim poeg kuuest lapsest. Neli venda ja üks õde on juba kodunt väljas, osal lapsedki. Pilli neist keegi peale Toomase ei mängi.

Toomas toob oma lõõtsa, mis on Heino Tartese valmistatud, ja laseb meilegi ühe loo. Mees mängib puhtalt, nagu on lõõtsaõpetajale kohane. Hästi ja korrektselt mängida ongi tema põhimõte. Lõõtspill polegi nii tuim mažoorne pill, nagu arvatakse. Saab mängida nii piano’s kui forte’s ja teatud tingimustel ka natuke minooris.

Toomas on lõpetanud Põlva muusikakooli akordioni erialal, aga armastust ta selle pilli vastu ei tunne. Miks see nii on, ta ei tea. Samas tunneb ta lugupidamist oma erialaõpetaja Aare Rulli vastu, kes teda õpetas, ja ei unusta, kui sai mängida kontsertakordionil Honecker. See kõlas täiuslikult.

Praegu õpib Toomas bajaani mängima. See tähendab, et ta mängib, aga õppimine kestab kauem. „Nagu akordioniga, kuigi seda pilli tuleb õppida vist terve elu. Kuulus akordionist Henn Rebane mängib nagu ei keegi teine, aga ikkagi õpib …”

Toomas Ojasaar mängib lisaks põhipillile lõõtsale ja akordionionile ka bajaani ning rahvakannelt. Samuti on ta veidi näppinud klaverit ja basskitarri. Toomase puhul peab vahet tegema, kas mängitakse pilli või lihtsalt näpitakse kuidagimoodi. Üks oskus on noorel mehel veel, mis nimetamata, ja see on lauluoskus. Kui Toomas on kutsutud lõõtsa mängima, siis ta ka laulab. Tema baritoni on ilus kuulata.

Mis pärast sõjaväge selle ilusa pika Vana Võrumaa poisiga juhtub, ei tea ta isegi täpselt. „Päris kindlasti pole ma nii-öelda mehaanikamees, vaid läbi ja lõhki humanitaarne poiss. Võib-olla lähen siiski näitekunsti õppima või midagi taolist. Natuke on näitemängu tehtud kah ja see meeldib,” arvas Toomas.

Sellel nädalavahetusel on Toomas Viljandi folgil. Ta on seal peamiselt küll pealtvaatajana, aga natuke tuleb tal seal ka mängida. Soovime Toomas Ojasaarele pillimängus edu ja õigeid valikuid tulevikuks!

20 PÄEVA ENIMLOETUD