Võru meditsiinikeskuse rajamisest

Võru linnapea Jüri Kaver andis hiljuti teada, et linn saab korraliku rahasüsti Euroopa Liidu vahendite näol, mille eest plaanitakse rajada uus meditsiinikeskus. See oleks kahtlemata asjalik investeering, kuid meenutame, et Võrus on juba toimiv polikliinik olnud, mis ehitati 1977. aastal. Kahjuks ühel hetkel, kas mõtlematusest või kellegi ärihuvist, toimiv süsteem lõhuti ja müüdi erakätesse. See toimus toona rahvaesindajate ehk linnavolikogu heakskiidul ja enamuse tahtel. Hetkel jääb aga õhku küsimus, kui kindel on uue meditsiinikeskuse rajamine ja kas selle kasutamine on täielikult läbi mõeldud ka pärast projekti sihtotstarbe lõppu. Kes jääb hoonet haldama ja kas perearstid jäävad eraldi ettevõtteks või koonduvad meditsiinikeskuse alla? Võrdluseks toon Tallinna linna, kuhu on rajatud munitsipaalperearstikeskus, mille sissetuleku oluliseks osaks on linna dotatsioon.

Äärmiselt oluline on millegi planeerimise juures koguda lähteandmed ja seda eriti tervishoius: Võru linna ja maakonna vanuseline struktuur, rahvaarv, geograafiline paiknemine ning inimeste tervislik seisund. Kas sellised andmed on kogutud ja milliseid analüüse on tehtud, pole avalikkusele teada antud. Sellest tuleneb ka suur potentsiaalne probleem meditsiinikeskuse rajamise juures: linna valitsejad hakkavad suure hoo ja eurorahadega midagi rajama, kuid päris täpselt ei teata, kelle tarbeks ning millises mahus. Võrus ei tohi kindlasti arvestamata jätta ka regionaalpoliitikat, nimelt perearstipunktide paiknemist maakonnas – kui palju neid valdades vähemaks jääb. Maakondliku meditsiinikeskuse loomise juures peab paika saama ka kulude jaotus kaugemas tulevikus, sest suured kompleksid on küll uhked vaadata, kuid kallid üleval pidada.

Järgmine tõrge võib tekkida perearstidega, kellelt oodatakse suures meditsiinikeskuses pidevat kohalolekut ja nii-öelda grupiviisilist tööd – kui üks arst on töölt ära, peab abi andma teine. Samas on perearstid juba teinud kulutusi oma üksikute nimistute püstipanemiseks ja sama lugu on ka paljude perearstikeskustega, mille on perearstid ise renoveerinud. Kui nüüd suunata perearstid tööle tsentraalsesse meditsiinikeskusse, siis on neil õigustatud ootus kompensatsioonile seni tehtud investeeringute eest. See on riigipoolne lahendamata küsimus. Debati loomise huvides pakun välja ka sellise stsenaariumi, kus pärast projektirahade ettenähtud tähtaega leitakse, et suur meditsiinikeskus on liiga kulukas ülal pidada ja tuleb sulgeda. Kes siis tekkinud olukorra eest vastutab ja mis saab perearstisüsteemist?

Kahtlemata on aga meditsiinisüsteem praegu üks Eesti nõrgemaid lülisid ja mida suurtest keskustest kaugemale, seda nõrgemaks ta jääb. Muide, hiljutine sotsiaalministeeriumi projekt, mis pakkus noortele arstidele maale tööle minnes 15 000 euro suurust toetust, kukkus läbi, sest keegi ei soovinud seda raha taotleda. Niisiis jõuamegi järjest lähemale olukorrale, kus perearsti pensionilejäämisel või Soome tööle mineku korral pole asendusarsti loota isegi mitte naabervallast. See on aastaid tagasi tehtud vigade tulemus, kus nii-öelda „esimese liini” arstiabi jõuliselt privatiseeriti. Tegelikult oleks pidanud perearstisüsteem jääma nii nagu näiteks Soomes, Rootsis või Inglismaal, kus ruumid ja tehnika on munitsipaalomand (valla või linna oma) ning arst võetakse sinna lepinguga tööle. Nüüd oleme aga jõudnud meditsiinilise katastroofi lävele, kus perearstiabi pole riik kohustatud tagama ja enamik omavalitsusi on selle iseseisvaks pakkumiseks liiga vaeseks kärbitud.

Euroopa Liit on andnud Eestile võimaluse nelja aasta jooksul panustada esmatasandi arstiabisse 22 miljonit eurot ja võimuerakonna esindajad lausa kihelevad rõõmust, nagu oleks oma raha välja käinud, kuid samas puuduvad selged plaanid ning analüüsid, mida sellega õieti ette võtta. Oluline on ka valimiste eel hoida selget pead ning iga rahapaigutus mõistlikult, avalikult ja põhjalikult läbi analüüsida, et ei püstitataks vaimustuses suurhooneid, mille haldamisega pärast keegi toime ei tule. Mina kavatsen Võrus sellel silma peal hoida.