POTTSEPP-KORSTNAPÜHKIJA • Võrust Antslasse on päris pikk tee sõita ja nii me lõbustasime üksteist autos põnevate juttudega. Need keerlesid ikka korstnapühkimise ümber. Peaaegu terve tee aga saime naerda lugu, mida kõlbabki tagantjärele rääkida, sest siis on kõik hirmud möödas. Nimelt otsustas mees korstna ära pühkida ja ronis katusele ning sealt korstna juurde. Ta kinnitas end nööriga katuse otsalaua külge ja teise nööri otsas olid tal kaks terasluuda, millega korstnas tööd tegi. Viimane läks ludinal ja võttis vilegi lahti. Alles siis, kui töö tehtud ja mees tahtis nööri lahti siduda, et korstna otsast alla tulla, nägi ta, et see polnudki seotud. Läks aega, enne kui mees värisedes katuselt alla sai ja maa peal toibus. Teadmata, et on lahtiselt ja sidumata korstna otsas, oli tal töötegemiseks palju julgustunnet, aga teada saades võttis põlvist nõrgaks. Tagantjärele võib niisuguse tüki üle täie suuga naerda, sest kõik, mis hästi lõpeb, on hea, õpetlik ja, mis teha, ka naljakas.

Antslasse saime seekord õige ruttu ning pärast pisikest ekslemist ka maja juurde, kus elab pottsepp ja korstnapühkija Marko Musto.

Sügisel tuleb küttekolded üle vaadata

Marko oli meil juba vastas ning nii me esialgu tema tuppa laua taha potsatasime, et rääkida pisut ahjudest, soemüüridest ja korstnatest.