Üks märksõna, millest räägitakse viimastel nädalatel nii Berliinis kui Brüsselis, nii Londonis kui Võrus, on innovatsioon. Innovatsioon on nii Võru, Eesti kui ka kogu Euroopa Liidu jaoks valus teema. Nimelt võtsid Euroopa Liidu riigid 2000. aastal vastu niinimetatud Lissaboni strateegia, mille alusel pidi Euroopa Liidust saama kümne aastaga maailma kõige innovaatilisem majandus. Tegelikkuses, mis 2010. aastaks välja kukkus, oli Euroopa Liit kui maailma kõige tagurlikum majandus. Vägisi meenuvad Nõukogude Liidu juhtide lubadused USAst möödumiseks või ühe Eesti erakonna buumiaegne lubadus Euroopa rikkamate hulka jõudmiseks.

Eesti varasem edu on Euroopa Liidus kokku kuivanud ja senine kiire majanduskasv muutunud olematuks. Mitte keegi ei räägi enam Eestist kui põhjamaade Singapurist, vastupidi, tuntakse muret, et Eesti ei satuks samasse allakäiguspiraali, kus praegu siplevad Lõuna-Euroopa riigid. Veel kümmekond aastat tagasi toodi Lõuna-Euroopa riike kogu maailmale eeskujuks ja Hispaaniat peeti lausa mustermaaks, nüüd ei taha seda enam keegi meenutada. Elu näitas, et Euroopa Liidu toetuste najal üles upitatud majandus kukkus kolinal kokku, kui need toetused ühel hetkel ära kadusid. Sama saatus ootab Eestit ja teisi uusi liitujaid, kui Euroopa Liidu toetused peaksid ühel hetkel kaduma.

Erinevalt Hispaaniast on Eestil võimalus teiste vigadest õppida. Mängu tuleb jälle innovatsioon. Nagu tunnistasid teisipäeval Võrus peetud seminaril SEB Panga esindajad, on Eestis, sealhulgas Võrumaal, asjad innovatsiooniga väga täbarad. Kriis andis küll Eestile võimaluse tootlikkuse parandamiseks, aga kiire väljaränne on sundinud palku tõstma ilma, et tootlikkus suureneks. Pikemas perspektiivis viib selline areng katastroofini, nagu SEB Panga esindajad ausalt tunnistasid.
Mis siis tegema peaks? Hullema ärahoidmiseks tuleb kiiremas korras panustada töötajate arendamisse, et nad suudaks sama tasu eest teha paremaid tooteid mitu korda rohkem. See nõuab omakorda kogu riigi suuremat panust haridusse.