Võrumaa elanike arv kahaneb sellise kiirusega, mis paneb paratamatult huvi tundma, kes kustutab maakonnas lõpuks tule. Küsimus pole enam kas, vaid millal jääb Võrumaa inimestest päris tühjaks.

Praegust maakonna tühjenemise trendi arvestades võib öelda, et see, mida ei suutnud katkulained, sõjad, nõukogude võim ja sundkollektiviseerimine, selle teeb ära majanduskriis ning valitsuse kriisiaegne regionaalpoliitika, õigemini selle poliitika puudumine. Seejuures, nagu näitavad numbrid, ei lahku inimesed mitte üksnes maapiirkondadest, vaid ka Võru linnast. See näitab, et Võrumaa elanike arvu vähenemine pole seotud üksnes põllumajanduse efektiivsemaks muutumisega, nagu on seletatud, vaid laiema regionaalpoliitilise taustaga. Kriisi ajal on kõige suurema löögi all need niinimetatud depressiivsed väikelinnad, kellest mõned aastad tagasi laulis Hannaliisa Uusma. Võru linn, mis mõned aastad tagasi läks püüdma 14 000 elaniku taset, et ära teha Kuressaarele, on kukkunud 13 000 piirile, jäädes isegi Valgast tahapoole.

Kas piirkondade tühjenemisele on võimalik kuidagi piiri panna? Valitsusele, mis viimasel ajal tegutseb nagu marus peni, on raske mõtteid pähe panna, aga alustuseks võiks mõelda näiteks omavalitsuste tulubaasi tõstmisele. Aeg on näidanud, et omavalitsuste pitsitamine pole andnud loodetud tulemust ja Edgar Savisaart võimult kangutanud. Vastupidi – Savisaar istub linnapeatoolil kindlamalt kui kunagi varem ja tema algatatud tasuta ühistranspordi projekt on veelgi kiirendanud Eesti muude regioonide tühjenemist. Need inimesed, kes elasid varem Tallinnas, aga olid vanast harjumusest sisse kirjutatud koduvalda, on nüüd hakanud end massiliselt Tallinna elanikeks registreerima.

Teine hea algatus on vaatamata mõnedele tagasilöökidele projekt „Tule maale” ja sellest inspireeritud algatus „Maale elama”. Elu maal ei tähenda ainult potipõllumajandust, see võib tähendada elu vaikses ja puhta keskkonnaga väikelinnas. Kui ainult Toompeal selle peale rohkem mõeldaks ja maal elamist rohkem soodustataks.