Ühelt poolt on heameel kuulda, et Võrumaal astutakse suuri samme töökohtade loomiseks, teiselt poolt on kahju, et seda alles nüüd tehakse. See, et Võrumaal on suur tööpuudus ja inimesed on sunnitud maakonnast lahkuma, näitab varasemate maakonna juhtide kehva või tegemata tööd.

Töökohtade loomine on pikk ja vaevaline protsess, mis annab tulemusi kümnekonna aasta pärast, mistõttu ei meeldi see poliitikutele, keda huvitab kiire edu valimistel. Võru eelmise maavanema Ülo Tuliku kohta räägitakse imelugusid sellest, kuidas ta pühendus oma ametiajal jahil käimisele ning pidas seda Võrumaa arengu veduriks. Täna võib tagantjärele tarkusena öelda, et jahipidamine pole toonud Võrumaale oodatud töökohti ning tagatipuks pole jahimehed rahul Tuliku osalusel Riigikogus ette valmistatud jahiseadusega, mis paneb jahimehe vastutama metsas toimuva eest.

Ida-Virumaal, kus paljud probleemid Võrumaaga sarnased, panustati jahi asemel tööstusalade arendamisele ning seal on praegu on alustamas esimesed uued ettevõtted koos töökohtadega. Ida-Virumaa sai kasutada Euroopa Liidu möödunud investeerimisperioodi ja buumiaja heldet rahastust, mis nüüdseks on jäädavalt kadunud.

Võru praegust maavanemat Andres Kõivu tuleb tunnustada selle eest, et mõtleb kaugemale kui järgmised valimised ning astub konkreetseid samme piirkonna tühjenemise peatamiseks. Kõiv teeb tööd, mida oleks pidanud tegema tema varasemad ametivennad. Varem mõtles Võrumaal suurelt maavanem Robert Lepikson, kelle ametiaeg jäi kahjuks lühikeseks ning plaanid ei teostunud. Andres Kõivul on võimalik Lepiksoni planeeritud teekond lõpuni käia.

Kõivul ja tema maavalitsuse meeskonnal on praegu varasemaga võrreldes raskem, sest buumiajaga võrreldes on raha arendustegevuseks vähemaks jäänud. Investeeringuid, mis varem tulid iseenesest, tuleb täna taga otsida tikutulega. Töökohtade loomine on pikk protsess ning täna idanema pandud seemnest sirgunud taim kannab vilja alles kümnekonna aasta pärast. Parem siiski hilja kui mitte kunagi.