Võru Kesklinna kooli olümpiamängud on kindlasti sündmus, mis tasub lisada aasta tähtsündmuste hulka. Tõetruu olümpiameeleolu loomise ja õpilaste igakülgse kaasamise eest.

Mänge vaadates tekkis tunne, et tahaks olla ise laps ja osaleda nii mängudes kui ka nende ettevalmistamises. Oli näha, et korraldajad nägid palju vaeva ja selle eest neile suur tänu. Ühtlasi näitasid mängud seda, et põneva asja korraldamiseks ei pea olema päratu suur ega rikas. Tänapäeval on vajadusel võimalik leida toetajaid ja mängudel toetajatest puudus ei olnud.

Ühtlasi olid mängud suurepäraseks sissejuhatuseks Võru linna 230. aastapäeva tähistamisele. On õnn, et aastapäeva juhatasid sisse just kool ja lapsed, sest just laste tulevikust ning nende otsustest sõltub, mis Võru linnast tulevikus edasi saab. Kas jätkub praegune kiire tühjenemine või hakkab inimesi juurde tulema. Kas noored lähevad kodu looma kuhugi mujale või tulevad seda tegema Võrru.

Praegune trend näitab, et noorte peale linnas eriti ei mõelda. Jutud on küll ilusad, aga tegelikkus juttudele paraku ei vasta. Töökohad on üks asi, aga teine asi on suhtumine. Nii näiteks pole Võru linnas paljudesse kauplustesse võimalik sisse minna lapsevankriga. Võru linnas pole isegi avalikku tualetti, kuhu lapsega jalutav ema saaks vajadusel sisse astuda, näiteks mähkmete vahetuseks. Linnavõim on pakkunud, et inimesed saavad kasutada ettevõtete tualettruume, aga esiteks on küsimus, kas sinna saab ja tohib üldse vankriga sisse sõita ning teiseks on pühapäevasel päeval kõik Võru asutused suletud. Võru linn ei ole ju ainult ööelu ja klubid, kus alkoholilembestele näikse olevat kõik võimalused loodud. Pühapäevasel päeval, mil Võru linna väljastpoolt palju külastatakse, pole oma häda võimalik teha mujale kui „nuka taade”. Näiteks Vabaduse platsi tribüüni taha, millega on hädas kõrvalasuva korteriühistu rahvas, nii et soovitakse linnalt selle müüri lammutamist.

Kui linnal puudub huvi lastega perede vastu, siis pole ime, et rahvas lahkub.