Uudisleht avaldas 2. detsembril 1938, et Tallinna linna perekonnaseisuametis abiellusid Artur Hõrak ja Aino Lange.

Enne, kui noorpaarile poeg sündis, läks Eesti Riik kodunt ära, ja enne kui Arvo korralikult kõndima õppis, sõitis sõda õuele. Tütar Monika sündis juba sügaval sõja ajal, 1942.

Selleks, et mõista, et ei sündinud mees nagu mõni teine R. Faehlmanni epigrammis, on meil võimalus vaadata eluloo lõpulehekülge.

Leinatalitusel kordas kõneleja kindral Johannes Kerdi sõnu: „Minu kaastunne Võru kaitseliitlastele ja Kuperjanovi pataljoni algatajatele Arvo Hõraku lahkumise puhul tähtede taha. Tegemist oli julge inimesega, kes julges siis, kui enamik veel ei julgenud. Kahju, et hea mees Eesti kaitsejõudude algatajate hulgast on lahkunud.”

Millest aimata julgeks kasvamist?

Sõja ajal ei ole vaba mees vaba. Töökohti pidi liikudes sattus Tartu politseiassistent Artur Hõrak julgeolekupolitsei ja SD alluvusse. Selle süsteemi vasteks NSV Liidus oli riikliku julgeoleku peavalitsus oma eriosakondade, erinõupidamiste ja GULAGiga.

Neutraalse riigi kodanike massilisi arreteerimisi ja küüditamist oli 1940/1941. aastal küllalt nähtud ning rinde lähenedes mõtles igaüks, kes just Sinimägedes või Peipsi ääres polnud, uue okupatsiooni eest äraminekule. 24. veebruaril 1912 sündinud Artur Hõrak ei olnud juunipöördeks veel „rahvusvahelisele proletariaadile kahjulikke tegusid” teinud, kuid nüüd oli targem koos lastega ära minna. Aino liikus laevale otse, Artur läks Võrru sõjapaos laste järele. Hobuvankril läbi poole Eesti sõites olid lastel omad hädad ja hiljem Arvo rääkiski, et seepärast jäid nad laevale pisut hiljaks.

Ema Aino pääses Vabasse Maailma, isa Artur pidi hoidma metsa varju ning vanavanemad Karl ja Miina kasvatasid lastest sõbralikke ja avalaid kodanikke.