. 
Eestis on suureks probleemiks elektrikatkestused. Paar nädalat tagasi juhtus meil maalgi jälle, et elekter kadus ära. Algul võib see päris naljakas tunduda, kui proovid olla loov ja asjale huumoriga läheneda. Minu naine Heli oli sel ajal ka maal ja me valmistasime endale hommikusööki õues. Heli tõi välja suure malmkatla. Üks meie headest naabritest, Ahti Serv, keevitas katla põhja augu ja nii oli meil vahva väligrill. Helil oli küll kavas õues mahla aurutada ja moosi keeta, et hoida kokku elektrienergiat ning mitte kütta köögis pliiti palaval suveajal. Nii et kui elekter sel hommikul kadus, läksime välja, kus Heli keetis kohvi ning praadis kartuleid ja mune.
Kui elektrit ei ole paar tundi, siis selle ajaga midagi hullu veel ei juhtu. Kui see aeg venib pikemaks, siis hakkab külmkapp sulama ja see võib kogu sügisesed tööd untsu keerata.
Ma mäletan seda, kui New Yorgis oli suur elektrikatkestus. Olin sel hetkel Times Square’il ja helistasin oma tuttavale tänavaäärsest taksofonist. Äkki kadusid kõik linna tuled ära, need vajusid nagu maa alla, valgust andsid vaid autode ja busside tuled. Kõik muu oli ümberringi must. Siis oli ka algul päris lõbus, aga kui juba aknaid hakati lõhkuma ja oli kuulda karjeid, läks asi üsna vastikuks. Õnneks on Eestis nii, et kui ümberringi elekter kaob, arvatakse, et kõik läksid sel õhtul vara magama.
Seekordse elektrikatkestuse ajal tulid kohale Eesti Energia mehed, aga esmapilgul ei leidnud nad, kus võiks viga olla. Andsin neile teada, et kõrgepingeliinid meie heinakuuri taga on ripakil. Olin sellest juba enne mitmetele Eesti Energia töömeestele rääkinud, kes aeg-ajalt käivad siin puuoksi maha võtmas, mis liine ohustavad, aga iga kord on olnud erinevad inimesed, kes seda tööd teevad.
Usun, et see ongi Eesti Energia probleem. Võib-olla tehti Eesti Energias õigesti, et lasti kõik lahti, välja arvatud juhtkond, ning siis anti kõik hooldus- ja paigaldamistööd alltöövõtjale. Enne oli Eesti Energial 3000 töölist, kes oskasid kõike teha ning kellel olid alati kaasas vajalikud tööriistad, need mehed tundsid ka ümbruskonda ja kohalikke inimesi. Kui midagi läks korrast ära, siis kutsuti kohalik Eesti Energia töömees, kes pani kõik kiiresti paika. Kui ta poleks sellega kiiresti hakkama saanud, oleks inimesed talle hiljem otsemaid turja karanud, olgu siis poesabas, baaris või kirikus. Nii oli see kõikide huvides, et kohalik töömees tunneb ja teab ümbruskonna probleeme ning aitab neid parandada või ka neid ära hoida.
Minu meelest ei oleks Eesti Energia pidanud hakkama äriettevõtteks. Ta oleks pidanud olema hoopis teenindusettevõte. Mis kasu on meil sellest, et Eesti Energia teenis eelmisel aastal rekordilise kasumi, samal ajal kui meie elektriarved on tõusnud taevasse?
Uuel aastal saab igaüks ise valida, kellelt ta elektrit ostma hakkab. Me peaksime Eesti Energiale näitama, mida me neilt tegelikult ootame, kui nad tahavad, et me neid edaspidigi toetame. Ehk ei suhtu nad siis meisse kui iseenesestmõistetavatesse isikutesse. Ent selleks ajaks on Eesti Energia tütarettevõte Enefit ehk juba avanud rohkem tuuleparke ja põlevkivikaevandusi sellistes maailmanurkades nagu Jordaania või Utah (üks USA osariikidest). Nende uued ettevõtmised võtavad ehk kogu nende tähelepanu endale ja meie ei lähe neile enam niigi palju korda, kui me oleme läinud seni.
Igatahes seekord tulid Ees-ti Energia mehed tõsise probleemiga toime ja nad uudistasid ka varsti avatavat päikeseparki minu maja taga. Mul oli hea meel, et meie park ei olnud veel avatud, muidu oleksid inimesed elektrikatkestuses ehk päikeseparki süüdistama hakanud.
Lehekülg 8441 / 9206
