ELU JA KULTUUR

MEENUTUS • Fr. R. Kreutzwald (1803–1882) – eesti rahvusliku kirjanduse rajaja ja rahvuseepose „Kalevipoeg” looja, on tuntud kogu Eestis. Ta on eesti rahva vaieldamatu suurmees nagu Juhan Liiv, Jaan Tõnisson, Päts ja Laidoner, kellele võlgneme tänu oma olemasolu eest. Kuid kõrvalisel maakonnalinnal Võrul on veel ka eriline põhjus pühitseda „Viru lauliku” mälestuspäeva – siin oli tal oma kodu (1833–1882), ainus maja elus, mis kuulus talle, siin kirjutas ta, Võru arsti-ameti kõrval, peaaegu kogu oma kirjandusliku loomingu, kaasa arvatud „Kalevipoja”. Võrus on tuntuim Kreutzwaldi mälestussammas, Võru kalmistul puhkavad tema ema Ann ja tütar Marie Ottilie.

Kreutzwaldi mälestuspäevaks on võetud 14. detsember, tema sünnipäev vana kalendri järgi. Praegu kehtivas „uues kalendris” on sünnipäev 26. detsembril. Kreutzwaldi elutöö ulatuse ja mitmekülgsuse tõttu poleks palju pidada kogu kahe daatumi vahelist aega Kreutzwaldi mälestusajaks.

Tänavune mälestuspäev algas aktusega Kreutzwaldi majas, kus 72 aastat paikneb Kreutzwaldi muuseum. Aktusel autasustati Lauluisa mälestuse edasikandmise eest kolme küllaltki erinevat laureaati.

Kreutzwaldi mälestusmedali sai India kodanik Vishnu Khare – luuletaja, tõlkija ja kirjandusteadlane, Eesti-India kultuuriühingu looja – meie rahvuseepose „Kalevipoja” tõlkimise eest hindi keelde. Tänu temale on jõudnud Kalevipoeg kaugemale itta kui maailmakuulus Aleksander Suur oma sõjakäikudega neljandal sajandil eKr. Vishnu Khare on tõlkinud oma emakeelde ka soome eepose „Kalevala”, mille käigus tuligi mõttele siirduda lahe lõunakaldale hõimurahva keele ja eepose juurde. Tulemuseks oli tänavu Indias trükis ilmunud sanskriti-hindi keelne eesti eepos „Kalevputra”. Tõlkija sõnul pole Indias kellelegi üllatuseks „Kalevipoja” ilmumine, kuna maa igivana kultuur tugineb kolme tuhande aasta eest kirjutatud eepostele „Ramayana” ja „Mahabharata”. Ta väidab, et India 800miljonilise rahva teadvuses elavad eeposed edasi tänapäevalgi palju jõulisemalt kui Eestis ja Euroopas. „Miljonid indialased loevad neid peast, neid tsiteeritakse ja meenutatakse iga päev tuhandel eri viisil.”

Teine tänavune Kreutzwaldi mälestusmedali saaja on meile märksa tuttavam Siiri Toomik. Ta tuli teadurina Lauluisa majja juba Tartu ülikooli lõpetamise järel 1979. aastal, oli muuseumi direktoriks 1995–2012 ja jätkab nüüd Võru ja maakonna kultuuri tutvustamist ka Võrumaa kutsehariduskeskuses turismi õppejõuna. Temalt on ilmunud kokkuarvamatu hulk artikleid ajakirjanduses ja koguteostes. Kõige selle kõrval on Siiri Toomik tutvustanud üle kolme aastakümne oma kodumaad giidina nii eesti, soome kui ka vene keeles ja esindanud Võrumaad ja Eestit turismimessidel Soomes ja Lätis. Kõiki neid askeldusi nimetas ta mälestusmedalit vastu võttes „suureks rahvateatriks”, milles tuli esineda vahel näitlejana, vahel stsenaristina.

Kolmandaks mälestuspäeva laureaadiks on Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi 11. klassi õpilane Oliver Hoole, kellele Kreutzwaldi muuseumi direktori käskkirjaga määrati tänavune stipendium 100 eurot. Stipendiumi statuudi kohaselt 1999. aastast valib õpilase välja kool ja esitab muuseumile nende hulgast, kes paistavad silma nii-öelda kreutzwaldliku suhtumisega õppimisse, ümbritsevasse maailma ja ühiskonda. Oliver Hoole on sündinud Võrus, Kreutzwaldist ja Kalevipojast oli ta kuulnud juba kodus enne koolipõlve.

Mälestuspäeval avati Kreutzwaldi aidas käsitöönäitus, kuhu koguti Kalevipoja lugude ainetel valminud toodang. Seda võib liigitada otstarbe ja materjali järgi: 1) iluasjad ja meened villalõngast, puust, paberist, keraamika; 2) raamatute kaanekujundid ja järjehoidjad; 3) illustreeritud ümbrikud ja postkaardid; 4) sõled, käevõrud ja teised ehted vildist, tikanditega; 5) nukud, kratid, rotid, linnud – tegelased ja maagilise tähendusega olendid eeposest. Kõike võib ka tellida endale või kingituseks sõpradele.

Mälestusõhtu lõppes linnapargis Lauluisa samba külastamisega ja küünalde süütamisega. Aga arvukast publikust jõudis sinna täpselt tosin. Eakamate inimestena mäletati veel lähiminevikku, mil Lauluisa ümbritses enam kui sajapäine rahvahulk. Tamulalt lõõtsuvale talvetuulele vaatamata, mängis orkester, laulis mees- ja naiskoor.

Kas tähendab see, et Kalev on nüüd kodus ära käinud, oma rahvale õnne toonud, eesti põlve uueks loonud ja võiks seejärel põrgusse tagasi minna?

Ka selle üle peaks nüüd, Kreutzwaldi mälestusajal, mõtteid mõlgutama.

PILDIGALERII