JUHTKIRI On täiesti normaalne, et tänavaid parandatakse ja asfaltteid tehakse juurde, loodusparkidesse ja külastuskeskustesse aga kerkivad uusimad atraktsioonid. Mida kõrgemaid ehitisi suudetakse valmis teha, seda kõvemad tegijad ollakse ja seda uhkem on öelda: „Ära tegime!”. Kas kõrgusteni küündivad ideed ka inimmõistuseni jõuavad, on iseasi.
Pole enam uudis, et eestlased näevad Tallinna panoraami uuelt kõrguselt ja uuest vaatenurgast, sest äsja avatud ja 120 meetri kõrgusel asuv vaateratas kilulinna servas seda vaatepilti pakub. Samas pole midagi imelikku selles, et Rõuget külastavad paljud põhjaeestlased ja kaugemalt tulijad, sest seal asuvad Eestimaa kõrgeimad vaatlustornid, mis teevad oma silmailuga vaat et kümme korda ära Tallinna vaaterattale.
Paraku ei mõelda siinkohal kõigele eelnevale, mis uute ettevõtmistega kaasas käib. Kui asi valmis, ollakse valmis vinguma ja halvimal juhul vigu otsima. Ka seda tuleb ette. Ilmselt ei mõtle paljud asjaolule, kui asutakse näiteks vaatetorni siluetti nautima, et see on kellegi koostöö tulemus. Ka see on omaette kunst – suhelda erinevates maailmades töötavate inimestega ja jõuda lõpptulemuseni. Külastajad ei tohiks olla sel juhul muust maailmast, vaid oskama samuti lõpptulemust hinnata. Meie kogemus ja koostööoskus annavad igale panusele uue väärtuse. Võtame kas või näiteks kohaliku kingavabriku, kelle jaoks pole vähem tähtis hoida elus Eesti jalatsivalmistamise traditsioone.
Tõsi, kui poleks tegijaid, siis poleks ka virisejaid ja maailm oleks üksluine koht, kus kõik on kõigega nõus. Aga siiski, kui kõike eelnevat mitte uskuda, siis keda meil enam uskuda. Oleme siiski inimesed ja vajame kindlust sama palju kui kraanist voolavat vett.
Usaldagem rohkem tegijaid: arhitekte, kutselisi eksperte, oma ala meistreid ja aastatepikkust kogemust, mitte sisimas kisendavat lõukoera. Rohkem koostööd, olgu see kommunikatsioon, läbipaistvus, uued vaatetornid või rahvatraditsioonide elushoidmine, sest üksi kaugele ei jõua.
