ARVAMUS

Eesti maksumaksjale läheb suhkur aina kibedamaks. Algas kõik euroliitu astumise järgse 43,3 miljoni euro suuruse suhkrutrahviga. Eesti Vabariik läks Euroopa Komisjoni vastu kohtusse, kaotas ja sai kraesse veel mõlema poole kohtukulud. Niinimetatud üleliigset suhkruvaru oli Euroopa Liiduga liitumise ajal 91 464 tonni. Varude kogumine tõi Eestile kopsaka suhkru-trahvi, mille riik tasus 2009. aasta lõpuks ja lubas selle omakorda sisse nõuda suhkrut varunud ettevõtetelt.

1999-2002 oli Kersti Kaljulaid peaminister Mart Laari majandusnõunik. Delfit sirvides selgub, et Eesti on suhkru üleliigsete laovarude eest tasunud kokku 34,264 miljonit eurot ehk 75 protsenti määratud kogusummast. 25 protsenti määratust oli Eestil lubatud jätta endale kulude katteks. Kuigi tegelikkuses kahtlustati tädi Maalit, kel rumal komme oma aia saadustest moose keeta. Ärimeestele see suhkrutrahv hüvitati, nii maksiski selle trahvi vaene tädi Maali. Kaupmehed aga oskasid mitu kuud suhkruhindu laes hoida. 2004-2016 oli meie praegune president Euroopa Kontrollikoja liige. Huvitav, kas tal midagi sees ei võpata, kui ta tädi Maalile nüüd magusaaktsiisi seaduse jõustab?

Diabeet on Eestis tõepoolest võidukäiku teinud, kuid suhkruaktsiisi ristiisa pole esitanud üldsusele ühtegi tohtrite põhjendust. Sellestsamast Delfist on lugeda, et Tartu ülikooli professor, tuntud meditsiinibiokeemik Zilmer on asja juba kaua uurinud ja pole suhkru liigtarbimise ja diabeedi vahel otsest seost leidnud. Magusalembusega silmapaistvate riikide esikolmik pole suhkruhaiguse esinemise sageduse poolest isegi 150 esimese seas. Jääb mulje, et asi pole rahva tervises, vaid uute maksude kehtestamises riigieelarve täitmiseks.

Kui meie lugupeetud rahandusministrit vaadata, on oodata teisigi toiduainete aktsiise, kuigi normaalsetes riikides püütakse just toidu ostukorvi käibemaksu vähendamise poole. Puudutab see ju kõiki, ka kõige vaesemaid.

Ei tea, mida tunneb edukas kogu Eesti rahva ema Kersti, aga tädi Maalil on kibe, oi kui kibe.

See Dachau koonduslaagri väraval ilutsenud loosung sobiks hästi praeguse töövõimereformi lipulauseks. Tuleb harjuda saksa keele kasutamisega, sest Brexit jätab Euroopa Liidu ilma ka inglise keelest.

Eesti puudeliste tervenemine ei tule mitte rehabilitatsioonirahade puudumisest ega peavoolumeedia vaimsest terrorist niigi viletsa närvikavaga puudeliste kallal, vaid uuest töövõime määramise arvutiprogrammist. Erinevalt e-valimiste tarkvarast pidavat kaheksa miljonit maksnud e-sotsiaalsüsteem jukerdama.

See on ju keerulisem asi kui kaks meetrit nööri! Ju siis hindajad ei jõua enam seadusega ettenähtud aja jooksul pabereid ühelt lauanurgalt teisele tõsta. Aga kas on vaja igal aastal üle kontrollida, ega puudega inimesel ole puuduva jäseme asemele uus kasvanud või krooniline haigus ilma ravita paranenud?

Sotsiaalministeerium võiks ju puudega inimestele supiköögid avada. Et oleks tagatud vähemalt täis kõht. Tõenäoliselt tuleks seda kööki, kus ka soojas saab olla, valvata, sest pidevalt valitseks oht, et muidu töötud tungiksid väljast sisse. Mida kaugemale pealinnast sihuke laager teha, seda suurem on sissetungioht.

Praeguse põlvkonna puuetega inimestele pannakse süüks, et nad on praegusesse Eesti riiki vähem panustanud kui Nõukogude Eestisse. No tule taevas appi – vaadake riigikogu ja valitsust –, need, kes on õppida viitsinud, need on enamikus nõukaaja tasuta ehk praeguste vanakeste maksude arvel saadud haridusega. Sajane Eesti Vabariik peab ju sovjetiaega oma ajaloo osaks. Riigikogus on hulga nõukaajast tuttavate perekonnanimedega rahvasaadikuid (vabadusvõitlejaid vist).

Aga puudega inimeste murede juurde tagasi tulles. Töö teeb vabaks, aga tööd napib meil tervematelegi. Rõõm on sellest, et setokesed on kõrgtasemel tähelepanuga üle kullatud. 5. mail oli seal peaminister. Eile, 10. mail käis kohapeal president. Küllap hakkab sel suvel Seto lennuvägi pakkuma konkurentsi Ämarile!?