ARVAMUS

Valitsuse õhinapõhisel eestvõtul saab Eesti 5,8 miljardi euro eest raudteeühenduse Tallinna ja Pärnu vahele. Müüt väidab, et rööpad viivad edasi Euroopasse, kuid palju meil tulevikus sinna rahvaste kalmistule sõitjaid jagub, pole teada. Praegu näib tõmbekeskus olevat Soome.

Kaubaveo jaoks oli Eestil raudseid teid isegi üleliia, nii et osa tuli seisma jätta. Nüüd antakse mõista, et uusi rööpaid mööda saabub helge tulevik. Juba praegu saab esimene Eesti taas maadega äritseda ja hiljem ehk mõni kohalik firma mullatöödel alltöövõttu teha. Näpuharjutus Orava raudteejaamas on CE-le ette näidata.

Kahju muidugi, et saab läbi sanktsioonitsirkus, milles Timmi kapsas on strateegilisem kaup kui transiidina Venemaale vuravad treileritäied uusi Mercedeseid. Viimaste tarvis on piirile isegi roheline koridor tehtud. Kometit ei lõpeta mitte Rail Baltica, vaid Daimler ise, kellel valmib Venemaal peagi koostetehas. Samuti tutvustatakse idanaabrile tehnoloogiat sedavõrd, et need saavad hakata ise juppe valmistama.

Kuna Eesti raudteerööbaste vahe on juba tsaariajast laiem kui Euroopas, tuleb meil oma raha eest soetada uus veerem. Nii et peale Partsu porgandite saame imetleda ka Ratase peete „Made in CE”. Kaubaks on demokraatia, sest muud esialgu midagi vedada pole. Kas seda demokraatiat on viimasele miljonile eestlasele just 5,8 miljardi eest vaja, unustati asjaosalistelt küsida – vaat selline demokraatia … Olud on siin sellised, et isegi Süüria pagulased põgenevad.

Uudised sellest, et Paldiskisse on tulemas suur Tesla elektriautode tehas, pole muud kui raudtee-ehituse pooldajate propaganda, mida võib pidada ka hääbuva IRLi järjekordseks luuluks. Kui uudist täpsemalt uurida, siis meie esiajud mõtlevad alles, kas mitte osaleda konkursil. Rail Baltica valmistab tulevastele arheoloogidele jubedat peavalu, sest selle otstarvet on neil sama raske aimata kui Egiptuse püramiididel.

Rahandusminister Sven Sester kinnitas neljapäeval valitsuse pressikonverentsil, et magustatud suhkrujoogid maksustatakse, kuid maksumäärad on seni arvatust siiski madalamad. 1. jaanuarist 2018 kehtestatakse karastusjookidele magusaine sisalduse järgi astmeline suhkrumaks, mis jääb vahemikku 10–30 senti liitri kohta. Suhkrumaks ei puuduta tulevikus neid jooke, mille suhkrusisaldus on kuni viis grammi 100 milliliitri kohta. Üks teelusikatäis suhkrut on kolm grammi, seepärast ei tundu just ebaõiglane, et liiga magusa limonaadi hind tõuseb, sest  hammaste lõhkumise kõrval on suhkur ka üks ülekaalu tekitaja.

Vene ajal kasvanud võiks lapsepõlve ja limonaadi vahele peaaegu et võrdusmärgi tõmmata. Siis kasvasid põnnid lausa limonaadi ja saia abil suureks. Suhkrut on tänapäeval toidus liiga palju, seda on lihatoodetes, pihvides, rääkimata hommikuhelvestest, ketšupist ning kohupiimakreemidest. Pole siis mingi ime, et suhkrust loobuja tunneb võõrutusnähte: väsimust, ärritust, peavalu.

Tervise Arengu Instituudi uuring näitab, et 50 protsenti kalorsusest annavad pagaritooted, siis kommid, viiendal kohal on karastusjoogid. Maksustamise eesmärk ongi suunata inimesi kasutama tervislikumaid jooke ja mõjutada magustatud jookide tootjaid toodete retseptides suhkrut vähendama. WHO uuringute järgi on Eesti koolilaste rasvumise kasv viimastel aastatel olnud üks kiiremaid Euroopa Liidus.

Lastehaiguste professor Vallo Tillmann on veendunud, et suhkrumaks aitab laste tervist parandada. Aga maks peab olema märkimisväärne, alles siis vähendab see tarbimist. Tillmanni väitel toob väike maks ehk riigieelarvesse raha, kuid tarbimise vähendamiseks peaks maks olema kõrge. Suhkrujookide maksustamisega on alustatud seetõttu, et nende tarbimise elastsus on kõige kõrgem. Suhkrumaks oleks tõesti üks abinõu, mis aitaks rasvumist vähendada, on Tillmann veendunud.

Liikumine üksinda küll kedagi saledaks ei tee, tuleb hoolega kaaluda, mida suhu panna. Eile kogunes Haanjamaa radadele Võrumaa pikamaajooksude sarja avaetapile, Vaskna järve jooksule 600 suurt ja väikest jooksusõpra. Sport on lahe ja iga liikumist armastav inimene teab, et parim janujook on puhas vesi, mitte limonaad.