Tuleb tõdeda, et haldusreform, mille tulemusel algas 2018. aastal Eesti valdadel uus ajajärk, on võrreldav 1992. aasta olukorraga, mil omavalitsuste asutamine tõi kaasa palju arusaamatust, ebakindlust, usaldamatust ja segaseid tundeid.
Ometi ootasid kõik eestlased NSVLi ajastu lõppemist ja vabadust, aga keegi ei uskunud, et oma riigi ja ka omavalitsusstruktuuri loomine nii valulik võib olla. Vanad probleemid või harjumused ei kao kiiresti. Kahjuks on sama dramaatiline ka haldusreform, mis muutis 2018. aastal Eesti omavalitsuste kaarti ning tõstis esile varjatud pinged ja erinevad huvid. Praegu on näiliselt siiski parem olukord kui 1990ndate alguses. Võrreldes eelmise stardiga on Eestis nüüd korrastatud ja tugevasti muutunud õigusruum, kus on täpselt kirja pandud meie kõigi õigused, kohustused ja vastutus. Erinevus on aga kahjuks see, et argumenteeritud arutelude kõrvale on tekkinud ühiskonnas koht vihakõnedele. #äravihka See väljendub ka artiklites, mis on kohalikes lehtedes ilmunud (pealkirjad „Stalinism Rõuge moodi”, „Rõuge NSV”) ning millega ei saa suures osas nõustuda.
