ARVAMUS

Antslas elanike negatiivne reaktsioon

Antslas on kired lõkkel ja rahulolematus suur, sest Lõuna-Eesti Hooldekeskus on teinud ettepaneku rajada erihoolekandeasutus kahe 30kohalise hoonega. Volikogu on andnud nõusoleku, eraldanud maa ja algatanud detailplaneeringu. Kuid kohalikud inimesed väidavad, et nende arvamust ei ole küsitud ning kahtlustavad, et volikogu on oma otsuse teinud kiirustades ja kallutatult. Vallavanem jällegi imestab, et kus need vastuhääled siis olid, kui asjad alles arutusel olid. Kas Antsla vallas elab eriliselt suur hulk sallimatuid ning kitsarinnalisi inimesi, nagu Lõunalehe 13. aprillil ilmunud artiklist mulje võiks jääda?

Sotsiaalvaldkonna spetsialistina julgen öelda, et Antsla inimestega on kõik korras – hälbivad normi piirides, kõik reaktsioonid on kohased ja tegelikult väga tavapärased erihoolekandeasutuste ümberkorraldamisel ning üldisemalt kehvalt juhitud muudatuste puhul.

Eesmärk

Protsess, mida tuntakse kui deinstitutsionaliseerimine (DI), on  erihoolekande prioriteediks nii Eestis kui ka teistes Euroopa Liidu maades. Euroopa ühiselt kokkulepitud suundumus ja Eesti erihoolekande arengukava 2014–2020 seab eesmärgiks toetada erihoolekandeteenuste osutamist kogukonnas ja lähtuda teenuste arendamisel ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste Konventsiooni artiklist 19, mille järgi tuleb puudega inimesele luua võimalus vabalt elukohta valida ning juurdepääsu kodu- ja elukohajärgsetele kogukonnapõhistele tugiteenustele. Seetõttu on eesmärk reorganiseerida üle 30kohalised teenuskohad, et liikuda väiksematesse üksustesse, väiksematele pindadele (näiteks korterid jms) ja kogukonnas elamise teenusele. Selle taga ei ole üksnes humanistlikud väärtushinnangud, vaid ka karm reaalsus – erihoolekandeasutustes elavad inimesed soovivad ja oleksid toetavate meetmete rakendamisel valmis iseseisvalt kogukonnas elama, mis tähendaks väga suurte summade vabanemist.

Kõlab uskumatult, kuid nii on. Surma ei mõista kohus, vaid tööturuameti nõunik, kellelele andsid selleks õiguse IRLi juhitav sotsiaalministeerium ja kelle palkas tööle Meelis Paavel. Tööreformi käigus tekitati olukord, kus mittenõusolek pabereid uuriva ametnikuga lõpeb tööd mitte teha suutvale puudega inimesele piinarikka nälja- ja külmasurmaga.

Tegelikult on ükskõik, tõstab sandi pabereid tulbast tulpa sotsiaalameti või tööturuameti kunagi nõuka ajal rakendusliku kõrghariduse saanud ja hiljem oma erialatöölt koondatud lasteaednik või veterinaariks kõrgharitud ÜKT-tegija. Kompetents on sama. Aeg oleks lõpetada noogutamine alati süüdi olevate liiglahkete perearstide ja libainvaliidide poole.

Kriitika puhul nõutakse alati ka väljapääsu äranäitamist. Aga palun, need sandid, kes pole tööturuametis lapi targa kombel iga sandi töövõimet hindava tindijüri otsusega nõus, tuleks suunata Vao tüüpi turvakodusse. Seal selgitaks siis riik, kui palju maksab tegelikult ühe puudega inimese hooldamine-ravimine. See peaks olema ka oluline abiraha määramisel. Riigi maksevõimetuse korral rehabilitatsiooniks võiks sealt korraldada liigsete abivajajate väärika saatmise Peetruse juurde. Mis sellest, et nad on ka kellegi isad-emad.

Ah et santide varasem tööpanus on erinev? Tühja neist makstud tööjõumaksudest ja töötuskindlustusest, need tüübid orjasid ju enamuses meie kapitaliste … Muide, korralik puudetoetus muudaks olematuks ka miinimumpalga küsimuse. Makse maksid ju kõik ning lõpuks kaoks ka eripensionide piinlik teema.

Küsimus aga esialgu jääb: kas euro-Eestis on taas surmanuhtlus ja kas see viiakse täide eriti piinarikkal moel? Ja see on kohtuväline ning seda ei otsusta isegi mitte troika? Meeldetuletuseks – Suur-Saksamaal oli juba üks suur humanist. Enne kui mustlaste, juutide ja venelaste kallale asus, pakkus ta lahkelt riigi poolt peavarju ja matuseid Saksa oma santidele … Paraku lõpetas ta kõigest tosina aastaga …