ARVAMUS

Vikipeedia annab teada, et põllumajandusmasinad (ka põllu(töö)masinad) on üks kõige murrangulisemaid ja mõjukamaid rakendusi tänapäevasele tehnoloogiale. Inimese ürgne vajadus söögi järele on tihti põhjustanud arenguid tehnika ja masinate vallas. Ka sõdu on peetud. Viimase 250 aasta saavutused maaviljeluse tehnoloogiates on üle kogu maailma muutnud seda, kuidas inimesed töötavad ja sööki toodavad.

Esimene inimene, kes alustas maaviljelusega, tegi seda paljaste kätega ning võimalik, et ta kasutas ka keppide või kivide abi. Käsitööriistad – noad, vikatid ja puitadrad – kujunesid välja hiljem ning olid maaviljeluses valitsevad tuhandeid aastaid. Kuna selle aja tehnika abil suutsid perekonnad vaevu iseennastki ära toita, tegelesid peaaegu kõik maaviljelusega.

Tööstusliku pöörde saabudes arendati välja keerukamad masinad, millega seoses said maaviljelusviisid suure tõuke edasi. Viljakoristuse võtsid üle masinad. Aurumasinad vallutasid mered ja raudteed ning jõudsid ka põldudele. Hiljem haarasid ohjad enda kätte sisepõlemismootorid, seda praeguseni. Hobust maal vankrit vedamas või kündmas näeb üliharva.

Kui künd või koristus on tööd, mida pole väga palju võimalusi teistmoodi teha, siis mullaharimisega on lugu teisiti. Tehnoloogiaid ja võtteid on palju ning sedamööda on palju ka mullaharimisriistu. Äkkeid, libisteid, kobesteid, kultivaatoreid, randaale, põimagregaate jne, jne saab näiteks Maamessil näha nii palju, et ilma asjatundjata ei oska neile nimegi öelda. Enim kuuleb ehk Lemkeni, Amazone’i ja Väderstadi nimed.

Tehnikast on kasu ainult siis, kui ta korras on. Eile algas taas traktorite, liikurmasinate ja nende haagiste tehnoülevaatus. Alustati Antsla kandist ja keskpäevaks jõuti Vaabinasse. Täna on järjekorras Osula, Sulbi, Linnamäe.

Maakonnale saab ring peale tehtud 5. maiks, mil viimasteks ülevaatuskohtadeks on Puiga, Haanja ja Rõuge.

Eestlased on tõsine rahvas. 150 aastat tagasi oli jüripäev palju tähtsam karjalaskepäevast, naljapäevast rääkimata.

Kuna karjalaskmise juures oli eriti oluline soodsa päeva valimine, siis võidi karja väljalaskmist nihutada halvalt nädalapäevalt paremale. Paiguti on väidetud, et kui see ei olnud reede või esmaspäev, lasti kari korrakski välja, isegi siis, kui polnud sobiv karjatamisilm. Erinevalt 20. sajandist oli varem üsna oluline võimalikult vara karjatama hakata, sest toiduvarud lõppesid kevadeks otsa ja lisa polnud harilikult kusagilt võtta, sest hakkama tuli saada omavarutud söödaga.

Peamised tegevused olid sel päeval seotud ennetava maagiaga, et tagada karja tervis, loomade kojutulek ja sigimine. Tõrjuti eemale hunte ja muid ohtusid.

Tehti (tõrvaga) ristimärke loomadele otsaette, suitsutati neid nõiakolla ja muude ainetega, loeti nõidussõnu. Kanamuna või mõni raudese pandi laudaläve alla või karjatee peale. Läve alla pandud raudese pidi loomade jalad tugevaks tegema.

Olulisel kohal oli ka karjane: toimus tema rituaalne kastmine: karjasele kallati vett kaela, seejärel anti talle keedetud muna ja karjasekakk. Majja toodi karjavits, mis oli vanasti ülimalt oluline maagilise mõjuga ese. Karjavits pidi olema sirge (muidu jooksevad loomad laiali), see tuli valmistada eelmisel päeval. Ida-Euroopas lastakse samuti karja välja, Rootsis ja sellemõjulises Soomes lastakse karja välja maarjapäevast 1. maini. Paljudes maades ei toimu midagi peale aprillitegemise, sest muu jaoks on see liiga halb päev.

Sinine esmaspäev meil ja must reede inglastel on tuntud määratlused. Üldiselt peeti halbadeks päevadeks esmaspäeva, kolmapäeva ja reedet ehk paarituid nädalapäevi ja headeks päevadeks teisipäeva, neljapäeva ja laupäeva. Selle järgi nihutati ka olulisi toiminguid või õigupoolest nende alustamist paarispäevadele. Kui ees seisis suur töö, mille alustamist ei saanud edasi nihutada, siis alustati sellega paarispäeval ja jätkati esmaspäeval, kolmapäeval või reedel.

Head ilma kõigile, kas siis karja väljalaskmiseks või naljategemiseks!