ARVAMUS

Teada ja tuntud on ütlemine, et kui iseennast ei aita, ei aita mitte keegi. On ju pikka aega kestnud arusaam, et ainult Tallinn on see, kus üldse midagi toimuda saab, Võrumaa – see on kolgas ja ääremaa. Ometigi elavad inimesed ka siin, Võrumaal: käivad tööl, loovad peresid ja kodusid. Ning loovad töökohti ja edendavad ettevõtlust, seda eriti tõmbekeskuste läheduses.

Ettevõtlust, kaugtöökohti ja kodus töötamise võimalusi oleks mitu korda rohkem, kui oleks lahendatud sõlmprobleem – korralik ja kiire internetiühendus. 21. sajandil on maailm nii palju arenenud, et internetita ei saa enam kuidagi. See aitab jääda või toob noored maale tagasi, ka kõige kaugemasse metsakülla. See on võtmesõna, millele peaksid mõtlema ka memmed-taadid, kes kodutallu üksinda jäänud. Et lapsed saaksid laiast maailmast tagasi tulla ja vanade majapidamist üle võtma hakata. Muidu nad lihtsalt ei tule.

Et Võrumaa tervikuna saaks püsima jääda ja edasi areneda, on sel suvel võimalus olukorda märkimisväärselt parandada, käeulatuses on riigi abi. Tuleb ainult ise aktiivne olla, tulemuseks oleks kõigile soovijatele taskukohane, Võrumaad 90 protsendi ulatuses kattev ülikiire internet ehk lairibaühendus.

Riiki ja ametnikke ettevõtlusele lähemale tuua üritab Väimelas asuv kompetentsikeskus Tsenter, kes eelmisel nädalal oli külla kutsunud omavalitsuste töötajad, samuti inimesi arenguagentuurist. On ju enne valimisi pidevalt kuulda lubadusi, et kui tuleme võimule, küll siis hakkame ettevõtlust arendama. Seda lubavad valijatele nii riigikogusse pürgijad kui ka omavalitsustesse kandideerijad. Mingil ajal need lubadused vaibuvad. Kui jälgida koostatud ja kinnitatud arengukavasid, siis tihtipeale on plaanid ilusamad kui reaalne tulemus. Võib-olla on asi selles, et kabinettides istuvad ametnikud ei ole ise olnud ettevõtjad? Et nad ei oska mõelda ettevõtja moodi?

Suurte ettevõtmiste kõrval toimub palju väikesi üritusi, ilma kunstita on hingel külm. Üks võimalus on luua puukunsti – võrrelda oskusi, kujutlust, tulemust.

Tegu tegelikult suure pettumusega, täpsemalt unenäoga. Eesti lahkus Nõukogude Liidust, sest see sai otsa. Praegu on Venemaal midagi sellest liidust alles, midagi aga väga muutunud. Eestist sai aga Euroopa Liidu liige. Eemal käratses kamp üleküpsenud noori. Raske oli aru saada, olid need komsomolid või hitlerjuugendid. Nad tülitsesid ja proovisid jalga mingit kinga. Keegi võõras ütles mulle, et jalanõu olla Savisaare äralõigatud jalalt. Kellele see paras on, sellest saavat kõva tegija. Paraku segati üksteist sedavõrd, et jalatsiproov ei õnnestunud kuidagi.

Esimene Eesti tegi teisele parasjagu haldusreformi. Nii sai olukorda riigis lihtsamini kontrollida. Vanad, kunagi karismaatiliste erakonnajuhtide poolt äraräägitud tegelased, hakkasid pensionile minema, aga uued maalejäänud oskasid kuidagi ära elada ning olid suhteliselt katmatud ja isemeelsed – teistsugused olid lahkunud, kes pealinna, kes kaugemale.

Eestis on välja kujunenud niinimetatud õiged suguvõsad. Nad on justkui hooldatud hekk, kõik, mis jäi väljaspoole, oli malts. Siniverelisusest oli asi muidugi kaugel – parimal juhul leidus sugupuus mõni mõisa kubjas, toapoiss või, oh üllatust, purupunane tegelane. Haldusreformiga sai kõik kohalikud omavalitsused kontrolli alla ja alguse tõeline munitsipaaljuhtide turism. Kuhugi oli vaja sokutada kas või teenekamad, peagi riigikogukõlbmatud IRLi veteranid, Brüsseli rakuke pole kummist. Näide tookord opositsioonis olnud Keskerakonnast: Võru Vett pandi juhtima Tallinnas elav isand. Talle anti isegi ametiauto veerand tuhande kilomeetri kauguselt töölkäimiseks. Selle auto roolist politsei jommis mehikese tabaski. Poliitiline vastutus toimib üsna leebelt ja vaikselt. Karta on, et pärast haldusreformi tuleb selliseid haldusjuhte juurde, sest kohalikud tehakse lihtsalt lahti. Asemele tulevad õigete suguvõsade esindajad, nende seas ka erakondade tagatoamehed.

Võib-olla saab erandiks Setu vald, sest sellele vallale on tehtud mööndused elanike arvus, tema vastu tunnevad teravdatud huvi nii president kui ka peaminister. Elu näitab!