Kahju Võru tuletõrjemajast

On äraütlemata kahju, et tuletõrjemaja, mille Võru linn andis kunagi vabatahtliku tuletõrjeühingu käsutusse, kaotab oma sihtotstarbepärase tegevuse ja läheb müüki. Eriti kahju on sellisest arengust arvestades Võru tuletõrje pikaajalisi traditsioone. Võru vanatehnikaklubi Vänt mitukümmend meest käivad olude sunnil koos endise Võrusoo kooli hoovis asuvas tööriistakuuris. Tuletõrjemaja oleks neile tegutsemiseks hästi sobinud, seal oleks saanud vanatehnikat hoida, eksponeerida ja hooldada. Klubi Vänt president, pikaajaline tuletõrjuja Raivo Ojaveer, kes oleks soovinud tuletõrjemajale elu sisse puhuda, ei saanud mingil põhjusel ühinguga liitumiseks luba.

Võru tuletõrjeühingu tausta hinnates võib öelda, et nii ühing kui selle juures tulekustutusvahendite müügiga tegelenud ettevõte OÜ Tulekaitse tegutsesid niikaua, kuni elas ühingu esimees Kalev Vaab. Pärast tema surma on olnud ühingu allesjäänud liikmete huvi ühingu vara võimalikult kiiresti rahaks teha. Millegi muuga ei saa põhjendada kiirustamist ühingu likvideerimise ja vara müügiga. Kui arvestada, et Antsla hoone müügist saadi 30 000 eurot, võib Võru magusa koha peal asuva hoone müügist saada vähemalt 100 000 eurot ehk 10 000 eurot iga ühingu liikme peale. Tore kingitus enne jõule, kui arvestada, et vara tuli ühingule linna poolt tasuta kätte ja linn on varem ühingu hoone renoveerimist koguni 100 000 krooniga toetanud.

Arvestades vabatahtliku tuletõrje suurt populaarsust ja kiiret arengut nii Võrumaal kui üldse kogu Eestis ei ole Võru tuletõrjeühingu likvideerimine praegu põhjendatud. Kui vanad liikmed ei tule ühingu vara haldamisega toime, tuleb seda avalikult tunnistada ja teatekepp noorematele üle anda. Ei saa ju lugeda põhjendatuks näiteks Võru linna või terve Eesti riigi likvideerimist põhjusel, et inimesed on vanad ja enam ei jaksa. Noortest ja elujõulistest meestest Eestis õnneks puudust pole, sellest annab tunnistust kasvõi Võrus asuva Kuperjanovi pataljoni aktiivne tegutsemine.