Üksikkandidaadid ja väikeparteide esindajad vastavad

KÜSIMUS–VASTUS • Valimisvõitluse tasakaalustamiseks anname sedapuhku sõna Kagu-Eesti ringkonnas riigikokku kandideerivatele üksikkandidaatidele ja väikeparteide esinumbritele. Küsimused neile olid järgmised:

1. Palun kirjeldage ennast maksimaalselt viie lausega!

2. Nimetage kolm kõige olulisemat asja, mis on teie arvates senine valitsuskoalitsioon teinud valesti!

3. Nimetage kolm olulisimat asja, millele pööraksite riigikokku pääsedes tähelepanu!

Vastused vastamise järjekorras olid järgmised:

Üksikkandidaat Tarmo Porroson: Vanus 45 aastat, keskeriharidus, kuid sellest olulisemaks võiks pidada seisukohta eelseisval valimisel.
Kriitika tehtu üle asja palju ei paranda, kuid probleemi lahenduse edasilükkamine on taunitav igas koosseisus. 

Riigikokku minek ei ole eesmärk omaette. Kui tõstatatud küsimus on aktuaalne, siis sellega tegeleja sinna ka valitakse. Minult on nendel valimistel ainult üks küsimus ja sellest saagu seisukoha vajalikkuse indikaator – inimelu väärtustamine ehk kohustusliku ajateenistuse kaotamine kui repressiivne jäänuk ajaloost!

Sellisel viisil vabaduse piiramine on omane totalitaarrežiimile. Praegune süsteem käsitleb reservisti kui vabalt saadavat ühikut laokauba seisus. Kui riik tõstab ennast inimelust kõrgemaks, siis on enesehävitus sisse kodeeritud (üldmobilisatsioon). Niinimetatud laiapõhjaline kaitse on loonud illusoorse pildi kaitsevõimest. Pole raske arvata, et kui „rahvateatris” osalemise kutsele on lisatud „aukohuse” mittetäitmisel karistuseks trahv 1200 eurot, siis kuidas inimene käitub? Välditakse riigi repressioone ja laostamist.

Räägime võrdsest kohtlemisest, aga represseerida saab: a) vabariigi kodanikku b) sündis mehena c) läbis arstliku kontrolli d) käis koolis, omab elukohta.

Käsu korras teenistusse ja dokumentidesse tempel „oled riigi ori igaveseks ehk omad „aukohust””. Kodakondsuseta isikul või karistatul on tunduvalt turvalisem – ei puutu sind see ega teine riik.

Viime läbi sajand vana põhiseaduse remondi! Kaotame kohustusliku ajateenistuse ja saame inimelu hindava riigi, ülima väärtuse – vabaduse ning tõhusama riigikaitse, sest vabanev rahaline ressurss saab suunatud varustuse kaasajastamisse ja muidugi selle ala elukutselistele palgaks. Palgalised on kiired ja pidevas valmiduses. Laiapõhjalise kaitse pooldajatelt tuleb küsida, kui paljud nad üldmobilisatsiooni rakendades hukkuma saadavad? Mis numbrist algab omadele korraldatud genotsiid?

Üksikkandidaat Marek Ranne: 1. Vabatahtliku kaitseliitlasena riigi turvalisuse tagamises osalemisega ja Kaitseliidu keskjuhatuse liikmena
tean, milline oluline roll on koostööl ning mis on selle väärtus. Harrastusnäitlejana aitan kaasa kohaliku näitekultuuri arendamisele ja edendamisele ning eestluse ja meie identiteedi säilimisele. Oma tööülesannete täitmisel olen tasakaalukas, täpne, tähelepanelik, vastutustundlik, ennast kehtestav ning otsustus- ja vastutusvõimeline. Olen oma tegemistes alati pühendunud, lojaalne ja võimeline töötama stabiilselt ja tulemuslikult. Oman algatusvõimet ning analüüsi- ja sünteesivõimet. Oskan näha asju tervikuna ja näha selle üksikuid osi ning nende omavahelisi põhjuslikke seoseid. Olen hea suhtlemisoskusega, mis on tulnud kasuks erineva koostöö algatamisel ning selle arendamisel erinevate asutuste ja organisatsioonide vahel. Lektorina töötades olen omandanud esinemisjulguse ja -oskuse. Olen sõltumatu parteipoliitilistest suunistest.

2. Leian, et senine valitsuskoalitsioon on täitnud oma ülesandeid kõige parema arusaamise ja äranägemise järgi, just nii nagu nemad sellest on aru saanud ja õigeks pidanud. Kindlasti on võimalik neid ülesandeid täita senisest veelgi paremini – loobudes esimeses järjekorras partei isiklikest huvidest ning otsuste tegemisel lähtudes eelkõige rahva tegelikest vajadustest ja huvidest, kaasates selleks rahvast ennast.

3. Olulisemad teemad, millele riigikogus töötades enim tähelepanu pööran, on turvalisus, sotsiaalse heaolu suurendamine, eestluse säilimine ja teiste riigikogu liikmetega koostöö tihendamine. Neid kõiki eesmärke püüan saavutada läbi koostöö suurendamise riigi ja kogukonna vahel. Koostöö kaudu tahan tuua riigi juhtimise rahvale tagasi ja tekitada usaldust mõlema osapoole vahel. Suurendan koostööd läbi vahetu suhtlemise kogukonnaga. Selleks planeerin vähemalt kaks korda aastas kokkusaamise kogukonnaga, kus annan ülevaate enda tehtud tööst, kogun teavet probleemidest ja kitsaskohtadest, mis vajavad lahendamist ning planeeritavatest edasistest tegevustest eesmärkide saavutamiseks. Minu põhimõtted, milleks on ausus, avatus, koostöö ja tulemustele orienteeritus, tagavad läbipaistva riigikogutöö ning tihedama koostöö riigi ja kogukonna vahel.

Oma tegemistes toetan kultuuri, hariduse, spordi, maaelu, põllumajanduse ja tervishoiu edendamist, miinimumpalga tõusu, riigireformi läbiviimist, sundüürnike probleemi lahendamist, teaduspõhist lähenemist uimastipoliitikale, riigikogu valimiskorra muutmist (kautsjoni kaotamine, üleriigilised valimisnimekirjad jms) ning riigi toimimise jaoks olulisi teemasid. Nii nagu inimesed ajas ja ruumis muutuvad, peab muutuma ka nende arengut toetav õigusloome. Olen kindel, et ajutisi probleeme ei saa lahendada lõplike vahenditega, vaid üheskoos tegutsedes saame parema tulemuse.

Kaul Nurm (Vabaerakonna esinumber): Mu juured on Valgamaal, olen lõpetanud Tõrva keskkooli ja omandanud kõrghariduse Eesti põllumajanduse akadeemias inseneri-hüdrotehniku erialal. Olen töötanud kaks aastat talupidajate maakonnaorganisatsiooni ja viimased 23 aastat Eestimaa Talupidajate Keskliidu tegevjuhina. Lisaks olen olnud viimased kümme aastat Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liige, sellest viimased kaks aastat põllumajanduse, maaelu ning keskkonnasektsiooni asepresidendina. Minu hobideks on pikamaasuusatamine, loodusfotograafia ja pillimäng.

Kolm olulist asja olen sidunud omavahel küsimuse ja vastusena, need on järgmised:

Probleem nr 1: Kumb majanduspoliitika jääb Euroopa Liidus ja eurotsoonis peale – kas kokkuhoid ning võlgade teenindamine või rahatrükk ja võlgade kustutamine inflatsiooniga? Me ei tea veel täna, kas Eestis seni aetud niinimetatud parempoliitikaga asume me võitjate või hoopis kaotajate poolele.  

Vastus nr 1: Majanduse püsiva kasvu ja uued töökohad tagavad ennekõike täiendavad ettevõtete investeeringud põhivarasse ning riiklikud investeeringud infrastruktuuri ja haridusse, kuid neid tuleks oluliselt võimendada. Kuidas? Näen siin lahendust ennekõike selles, et Eesti riik hakkab rahvusvahelistelt rahaturgudelt mõistlikus ulatuses laenama ning investeerima oma infrastruktuuridesse ja ettevõtlusesse rohkem vahendeid, kui ta neid siit välja viib või kaudselt käendab. Selles tähenduses oleks näiteks Kagu-Eesti kõikide kõrvalteede kõva katte alla viimine oluliselt mõistlikum lahendus kui kreeklaste pensionite finantseerimine. Rääkimata investeeringutest kohalikku haridusse, teadusesse ja tervishoidu. Riigivõlga tuleks käsitleda siin aga bilansipõhiselt, säilitades endiselt eelarve tasakaalu. 

Teiseks peaks riik hakkama soodustama meie pandimaja tüüpi panganduse kõrval ka muid olulisi finantsinstrumente, alates riiklikest garantiidest ja laenukindlustusest ning lõpetades ettevõtete võlakirjaturu arendamisega. Alustuseks tuleks ettevõtetele mõeldud Euroopa Liidu kapitalitoetuste asemel anda välja see riigigarantiina, saavutades nii olulise finantsvõimenduse. Kui kõik riigid võistlevad rahvusvaheliste finantsturgude vaba kapitali eest, siis rumala või saamatu erandina hakkab siin silma just Eesti.

Kui eeldada, et ühe täisväärtusliku töökoha loomiseks tuleb investeerida ettevõtte põhivarasse umbes 100 000-200 000 eurot, siis nelja aastaga 50 000 uue töökoha loomiseks tuleks ainuüksi Eesti ettevõtlusesse tagasi või juurde meelitada vähemalt 10 miljardit eurot investeeringuid. Seda saavutada üksnes kapitalitoetustega oleks üsna võimatu, vaja oleks laenude garantiifondi.

Probleem nr 2: Eesti poliitiline konkurents on sulgunud. Praegused kartellierakonnad (Reformierakond, Keskerakond, IRL ja sotsiaaldemokraadid) on vaikival üksmeelel ehitanud aastaid enda ja rahva vahele müüri, mida nad betoneerivad iga-aastaselt riigieelarvest 5,4 miljoni euro eraldamisega parteikassadesse.

Vastus nr 2: Avame Eesti poliitilise konkurentsi. Nii nagu majanduses, viib konkurents elu edasi ka poliitikas. Poliitilise konkurentsi avamine on eelduseks, et elu Eestis paremaks muuta.

Seisan selle eest, et meie võimukoalitsiooni mineku eeltingimuseks saab olema poliitilise konkurentsi avamine. Lubame riigikogu valimistele ka valimisliidud. Alandame valimiskünnist. Vähendame riigieelarvest erakondade rahastamist ning rahastame erakondi ja kohalikke valimisliite edaspidi võrdsematel alustel. Piirame kampaaniakulude üldist rahastamist. Peatame riigikogu, Euroopa Parlamendi ja kohalike omavalitsuste valimistel peibutuspartide kandideerimise printsiibil, et iga järgnev valimistel saadud mandaat peatab eelmise. Moodustame omavalitsuste valimisringkonnad viisil, mis garanteeriks piirkondlikud esindatused volikogudes. Riigikogu valimistel kaotame üleriigilised nimekirjad, st kõik esindajad valitakse riigikogusse edaspidi ainult valimispiirkondades.

Probleem nr 3: Meil on põllumajandus- ja maaelupoliitika toetuste fookus paigast ära. Me oleme viimase kümne aastaga maksnud 2,3 miljardit eurot põllumajandus- ja maaelutoetusi. Oleme need suunanud põhiliselt suurtootmise arendamisse, mistõttu väiksemate põllumajandusega tegelevate maamajapidamiste arv on meil kümne aastaga vähenenud lausa kaks korda: 37 000-lt 18 500ni.

Vastus nr 3: Senine põllumajanduspoliitika vajab kursimuutust. Me tõstame Euroopa Liidu otsetoetuste riikliku kaasrahastamise maksimaalsele lubatud tasemele, nagu lubavad ka kõik teised erakonnad. Seda ei maksa aga oodata Reformierakonnalt ja sotsidelt, sest just nemad lõikasid sektori eelarvest äsja 100 miljonit eurot maha.

Ainsa erakonnana diferentseerime otsetoetused selliselt, et need aitaksid kaasa ka väiketootjate arengule ja väldiksid edasist külade tühjenemist. Suurendame tootmiskohustusega seotud ja ümberjagatavaid toetusi 100 miljoni euro võrra, et toetada raskustes sektoreid, väiketootjaid ning ohustatud piirkondi, milleks pean ka suurt osa Lõuna-Eestist. Investeeringutoetuste jagamiseks võimalikult suurele taotlejate rühmale seame investeeringutoetustele iga tootja kohta meetmeteülese piirmäära 300 000 eurot kogu finantsperioodi jooksul ja välistame toetuste mitmekordse väljapetmise. Toetame jõulisemalt ühistegevust ja kujundame ühistute toetused ümber liikmete arvu põhiseks. See stimuleerib väike- ja suurtootjate koostööd ühise majanduskasu nimel. Kokkuvõtlikult öeldes võtame oma kaitse alla peretalud ja peremetsanduse, sest nad on põllumajanduspoliitika fookusest väljas juba aastast 1995. Samas moodustavad nad ainsana rahvusliku toidu ja energiajulgeoleku garantii tulevikus. Hakkame reguleerima ka maaturgu, mille eesmärk on säilitada mets ja maa meitele.

(Jätkub järgmise nädala neljapäeval.)